Ettevaatust - kuri kass

Kui ma päris pisimudilane olin, kartsin meeletult kõiki koduloomi. Kui koer tuli tuppa, istus Liisu kapi otsas ja kui kass oli esikus, siis Liisu ei pääsenud isegi tuppa – tõeline kassiahastus. Tagantjärgi koomiline, kuid siis oli see tõsine probleem. Hirm hakkas leevenduma siis, kui minu pärast üks väikese koera kutsikas elamisse toodi – kasvas temast küll üks õelama iseloomuga loom, keda üldse näinud olen. Käisin teda veel ise välja valimas. Naljakas, kuidas lapse mälu oma arusaamise järgi muudab. Mäletan täpselt seda aita, kus tookord kutsikad olid ja silme ette tuleb ruum, kus oli vähemalt 50 kutsikat kihutamas. Nagu 101 dalmaatsia koera. Tegelikult olevat sebivaid kutsikaid olnud vist ainult viis, aga kerge koerahirmuga lapse pilgule tundus, et neid oli hirmus palju.
Võõraste koerte osas olen siiani ääretult umbusklik, kuid kasse ma enam ei karda. Kuigi tõsi – olen näinud ka hiirekuningaid, kes oma leppimatusega hirmu peale ajavad. Erinevalt mu kassifanaatikust õest ei kuulu nad kindlasti mu lemmikute hulka. Mul on tunne, et ei suuda nendega kuidagi ühist keelt leida. Pisikesi kassipoegi on nii mõnus pihus hoida, nende pisikesed küüned on nõelteravad ja raske on uskuda, kui suuri kriime need nahale jätavad. Samuti on ju lahe vaadata kassipoegade mängulusti. Suured ja kurjad kõutsid jäävad aga kaugelt vaatamiseks.
Üks selline tigedik on meil metsataluski. Uhke punane isakass, kes otsustab ise, mida endaga teha lubab ja kellel. Arvad küll, et võtad sülle, teed pai, sügad lõuaalust ja käitud veel mitmel viisil, mis külmemagi kassisüdame sulatama peaks, kuid ei midagi. Ikka pead valvel olema, sest järgmisel hetkel ta kasutab oma...ei, mitte küüsi...hambaid! See kass hammustab! Isegi siis, kui soovisin temast fotomodelli teha ning au ja kuulsust lubasin, andis ta karmilt märku, et mäng käib tema reeglite järgi. Olin löödud.
Oma võlu kassidel siiski on. Positiivsest meenub mulle kohe meie super hiirepüüdja Kita. Juba selle kassi välimus oli tähelepanuväärne – pisikest kasvu, pikakarvaline ja tema kasukas võis kokku lugeda seitse erinevat värvitooni. Iseloom tal nii kuldaväärt polnud, vahel käis ikka laualt head-paremat näppamas, kuid sellist kütti pole ma varem näinud. Kasvult väike, kuid vedas kohale nii suured rotid, mutid kui ka loomulikult pisemad põlluhiired. Kord, kui tal pojad olid, saabus ta koju veel elusa saagiga. Seda ürgsel põhjusel – see hiir oli mõeldud poegadele harjutamiseks. Valvas mamma jälgis, et näriline liiga kaugele ei punuks ja lapsed siis harjutasid. Humaanseks hukkamiseks seda igatahes nimetada ei saanud, aga seesugune see loodus juba kord on.

Nõuanne: ära õpeta kassi ega ka koera mängima sinu käte või jalgadega. Väikeloomaga on vahva küll, kuid suur loom on tugevam ja teeb rohkem haiget ning ümber kasvatada on keerulisem. Samuti pole ju tore, kui kiisu teie külalisele varvastesse kargab.

Suur koristuspäev koos igatsusvalus koeraga

Täna oli selline eriline päev. Esimest korda olin päeva niimoodi kodus, et mõlemad lapsed olid küla peal. Ema võttis kutid päevaks enda juurde, sest minul tuli tahtmine üks suurpuhastus ette võtta. Oli soov visata minema hulk mittevajalikke asju ning koristada sahvrit, kappe ja rõdu - kui seda teha koos lastega, siis mõne aja pärast avastan minemavisatud asjad mänguasjakastist (vahel murran tükk aega pead, kas need sattusid sinna minu hajameelsusest või olid siiski kahe prügikastikolli sõrmed mängus). Lisaks sellele tahtsin korralikult tube tuulutada, mitte pidevalt kommunikeeruda mehega, millises toas parajasti aken lahti on ja millises toas parajasti meie "tahtsin-näha-kus-see-murutraktori-hääl-tuleb" noormees - koduselt Johnny-boy - viibib.

Nagu igas korralikus koerapidajate peres, leiab ka meil looma Canis lupus familiaris karvkatte jääke. /Muide - mulle väideti, et emaste kokkerspanjelite, eelkõige heledate, karv ei kasva nii jõudsalt kui meessoost isenditel - peaks vist oma tipsile soouuringu läbi viima/ Nojah - tegelikult oleme kõik rahul, et koeral karva küllaga. Aga mitte see polnud oluline. Pigem see, et Thessa oli veendunud, et ühtlane karvakiht peaks kodu palju hubasemaks tegema. Kui sai kuskilt suurem tolm minema, istus ta rahumeeli maha ja kukkus end kratsima. On ju tal nii imekena ja pehme karv ning eks üks korralik pesa peagi pehmelt vooderdatud olema.

Nüüd vist tegin pisut liiga loomale. Nii hull just asi polnud, aga tõepoolest - kui lastetuba sai üle käidud, hoidsime ust kinni, et meie karvik uut segadust ei korraldaks.

Lisaks ülesandele hoida stabiilset karvataset meie vaipadel oli Thessal täna muidki muresid. Peremees läks rõdule - ja teda ei võetudki kaasa! Oh õudu! Perenaine toimetas köögis - tõstis selle vahepeal nii koli täis, et vaene loomake pidi esikust pealt vaatama. Kus on loomakaitse silmad? Ning mis kõige jubedam - lapsi polnud kodus! Koer käis iga natukese aja tagant ukse taga kuulatamas. Nuttu ja niuksumist kostus ka sageli. Olen enam kui kindel, et ta igatses lapsi ega saanud aru, kus nad on. Mees käib kodust ära - see ju tavaline - pea igapäevane. Naine käib - no mõnikord ilma temata ka. Aga lapsed kadunud ja suured kodus. Kogu maailm on pea peale pööratud.

Õnneks lõppes see kohutav päev kenasti. Karvahulga suhtes võitsin mina, lapsed jõudsid ka koju tagasi ja koer leidis taas hingerahu...vist. Kindel pole. Magab teine praegu ukse ees - vaja vist valvata, et keegi perekonnast jälle putket ei pane.

Sünni ime

Loomaarstist kirjanik James Herriot kirjeldas ühes raamatus enda reaktsiooni, kui nägi esmakordselt oma vastsündinud poega, kes oli punane, krimpsus näoga ning üldse mitte inimese moodi. Ta avaldas arvamust, et laps on nagu pisike monstrum. Ämmaemand oli väga pahane, kuid pärast selgitusi uuris leebelt, kas kõik loomabeebid on juba sündides armsad. Herriot teatas, et tõepoolest, nii see on ja ma nõustun temaga täiesti.
Meenub, et 13-aastasena soovisin väga näha vasika sündi. Uskumatu, et olin terve lapsepõlve karjalauda vahet jooksnud seda nägemata. No igatahes võis ühel päeval aru saada, et meie laudas see sündmus peagi aset leiab. Märgid sellest ilmnesid juba õhtul ning vanemad olid veendunud, et küllap sünnib vasikas öösel. Selliste kahtluste korral oli tavaline, et nad käisid mingi aja tagant lehma passimas. Olin nii õhinas, et pakkusin iseennast öö läbi valvama. Ikka tunnike-poolteist und korraga ja siis jooksuga lauta olukorda hindama. Juba hakkas koitma, kuid vasikat ei kuskil. Vahetult enne kooliminekut käisin veel pilku peale viskamas – ikka ei midagi. Loo finaaliks olin tükk aega lehma peale „solvunud“, sest pärast öist ärkamist ja minupoolset hoolt poegis see sarviline peaaegu vahetult pärast minu kodust lahkumist ja vasika sündi pole ma näinud siiani!
Tugiisikuks olen saanud siiski olla ja see kogemus oli minu jaoks väga tähendusrikas. Nimelt juhtus see, kui meie lontuküülik Lotta oma teise pesakonna ilmale tõi. Küülikud on muidu häbelikud, poegivad enamasti öisel ajal ega soovi, et neid segataks. On isegi juhuseid, kus häiritud emane sööb omaenda lapsed või jätab nad lihtsalt hooletusse. Kui Lotta esimene pesakond sündis täpselt nii nagu igal pool kirjeldatakse, siis teise korraga läks kõik hoopis teisiti. Minu jaoks oli suur au, et sain olla tunnistajaks nelja toreda küülikubeebi sünnile. Lotta oli üldse väga super emme ja tema hoolitsus poegade eest pani meid ikka ja jälle imestama.
Meie praegusele lontkõrvale me pesakonda planeerida ei soovi. Seda mitmel põhjusel, kuid kõige olulisem neist see, et me pole kindlad, kas leiame hiljem poegadele head kodud. Loomad lähtuvad instinktidest, meie – inimesed – peame neid kontrolli all hoidma, et maailma ei tekiks juurde soovimatuid loomabeebisid. Vähemalt sel juhul, kui oleme endale lemmiku võtnud ja nõustunud kohustusega tema eest hoolitseda. Minu jaoks ei ole aktsepteeritav lahendus pisikeste hukkamine, sest seda tehakse enamasti väga julmal moel. Muidugi võib ka olla, et elust lahkumine on loomakesele parem variant kui hüljatu või kiusatuna elada. Raske otsus – kas pole? Aga õnneks saame vähemalt oma lemmikute paljunemisel silma peal hoida.

Nõuanne: iga loom ei pea saama poegi! Mõtle hoolega, kas sinu lemmiku omadused on piisavalt head, et edasi pärandada ja kas leiad pisikestele kindlasti head kodud. Loomabeebide pidev tapmine ei ole kena pereplaneerimisviis – pigem vali viljatukstegemise operatsioon.

/Lugu saab lugeda ka septembrikuu Nipiraamatust/

"Mis sa talle süüa annad?" ehk jätkame pisut toidublogindusega

"Kas ma talle juustu võin anda?" "Aga ühe viineri?" "Isegi piima ei anna koerale - no mis narrus see nüüd on?"

Saate juba isegi aru, et meie koer on tavamõistes erivajadustega. Pedigreed ja Chappit ta ei saa, koerakonserve ka mitte. Paljude meelest kõlab imelikult, kuid usun endast palju targemaid koerakasvatajaid, kes jagasid ohtralt soovitusi, mis on kutsikale hea ja mis mitte.

Kui paljude tavapäraste toiduainete loetelu otsa saab, kergitab nii mõnigi kulmu ja küsib: "No aga mida ta sul siis sööb?"

Nüüd siis tuleb see naljakoht - jah, ma teen Thessale eraldi süüa. Mitte alati, aga vahel küll. Mul isegi oma "retseptid" välja kujunenud.

Näiteks: keeda riis, kuuma riisi sisse riivi porgand ja sega see kanasüdametega (soovitav südamed tükkideks teha, muidu süüakse need toidust välja). Kord panin ka pisut eelküpsetatud suvikõrvitsat sisse, kuid need tükid nokiti erilise täpsusega välja. Teinekord enam ei proovi.

Siis külmroog: veisehakkliha, kodujuust, riivitud porgand ja vahel otsa maitsestamata jogurtit

Näksimiseks - külmutatud kanakaelad, mämma, kas pole?

Eks vahel saab ta pisut meie toidu kõrvalt ka - näiteks tatart või harva ka makarone. Seda, mida ta laste kõrvalt söönud on, ma parem vist teada ei taha, kuid eks püüan neid olukordi vältida (laste meelest küll nii tore koerale midagi anda). Õunasüdameid, porgandit või kurki meeldib ka vahel närida.

Maiuspalaks on juust - sellega saab õpetada vahvaid asju - "istu!" "Lama!" "Siia!"
Kuivtoit ja vesi kogu aeg ees ning mis see koerahing veel tahta võiks. Nojah - tahta ta siiski oskab, eriti kõiksugu magusat. Seepärast söövad meie pere lapsed šokolaadiseid näkse järelvalve all. On ju šokolaad koera jaoks lausa mürgine.

Magus vahepala

Tulles üldsuse soovile vastu, kirjeldan, kuidas ma siis tegin värskest piparmündist mõnusat jäätist. Ka loomapidajad vajavad vahel värskendavat suutäit - kas pole?

Selles, et ma üldse jäätisevalmistamist proovima hakkasin, on parajalt süüdi Aet. Tema toidublogi annab retsepte, kuidas teha erinevate maitsetega külma maiust. Sealt leiab ka nippe, kuidas on kõige parem teha jäätist masinaga. Mina olen aus käsitööline ja masinat veel soetanud pole. Midagi kontimurdvat jäätisetegemise juures pole, lihtsalt aega peab olema. Maitse on aga seda kõike väärt.

Piparmündijäätist tegi ka Aet, kuid tema valmistas seda munaga. Mina jäin truuks järgiproovitud kondenspiimale.


Liisu Lemmik ehk home-made piparmündijäätis šokolaaditükkidega


1 purk kondenspiima

250ml vahukoort

350-400ml kohvikoort

värsket piparmünti

tumedat šokolaadi

Valasin koored kokku ja kuumutasin, kuid keema ei lasknud. Hakkisin piparmündilehed pisut peenemaks ja panin kooresegu sisse (panin ikka päris palju piparmünti - ütleme, et pihutäie). Tõstsin selle sahvrisse jahtuma ja maitsestuma. Targemad soovitasid hoida 3h. 3h pärast tundus maitset minu jaoks natuke vähe olema, kuid ma ei soovinud kauem hoida ka enam. Kurnasin piparmündilehed koorest välja. Nüüd kuumutasin kondenspiima (keema ei lase) ja lisasin maitsega kooresegu. Kuumutasin veel kergelt ja kuna maitset oli minu jaoks vähevõitu, panin kuumutamise ajaks ühe oksa piparmünti veel sisse. Enne keematõusmist võtsin segu pliidilt ja panin jahtuma. Soovitan kohe leida selline nõu, millega saab ka külmkappi panna. Natukese aja pärast võtsin ka piparmündioksa välja. Nüüd oli maitset küll.

Jahtunud segu läheb külmkappi jäätuma. Selleks, et see lihtsalt külmunud piima moodi poleks, on hea käia iga 30-40min järel segamas. Segu jäätub ebaühtlaselt, kuid segades saab selle ühtlasemaks. Nii on tulemus kreemisem ja mõnusam.

Šokolaadi lõikusin tükkideks (riivides jääb liiga pudi) ja lisasin jäätisele, kui see juba üpris jäine oli, aga segada veel sai - paksem kui õige jäätisekokteil (kus kõrs püsti seisab).

See külmumine ja segamine on kõige aeganõudvam osa. Üldiselt samal päeval maiustada ei saa. Minul läks vedel jäts kappi umbes kell 16. Kuskil kella 20-21 vahel lisasin šokolaadi. Seejärel segasin veel paar korda ja jätsin kappi lõplikult jäätuma.

Hommikul oli jäätis valmis. Kõik paigas - maitset piisavalt, tekstuur mõnusalt kreemine. Kodune jäätis sulab küll kiiremini, kuid see maitseb nii hea, et enne sulamist saab tõenäoliselt otsa.

Kuidas pesta koera ehk kes on märjem

Jõuan taas selleni, kuidas asjad minu lapsepõlves olid. Tänaseks teemaks see, kuidas siis koeri "pesti". Ikka juhtus, et penid kuskil porimülkas püherdasid ja siis olid nii mustad, et nendega suhtlemiseks sooviks kasutada koerapüüdja püünist. Sellist silmust pika kepi otsas, et koera piisavas kauguses hoida. No miks? Muidu oleksid riided hetkega samasuguses porimülkas-püherdamise seisus.



Koerapesu maalähedases stiilis:

Objekt: hirmus räpane loom, reeglina haiseb

Vahendid: vesi ja piisavalt suur kaigas

Meetod: võta kaigas tugevalt kätte ja viska - vette. Kõige paremini sobib mõni looduslik veekogu. Koer arvab, et soovid temaga mängida. Hüppab järele ja meeldiv on ühendatud kasulikuga.

Oluline nõuanne: pista jooksu ja varju, sest veest välja tulev loom raputab end hoogsalt. Sellele järgnev sinu märjaksolemise aste on võrdelises seoses koera karva pikkusega.



Koerapesu tõukoeratibi stiilis:

Objekt: koer - vähem või rohkem määrdunud - üldiselt ette nähtud regulaarne pesupäev

Vahendid: soe vesi, šampoon, palsam, föön, hari, rätikute kogus võrdelises seoses koera karva pikkusega.

Meetod:

1. lase vesi vanni, pane rätikud valmis

2. lisa vette šampooni

3. tõsta koer vette

4. mustemad kohad šampoonita veel põhjalikumalt

5. vala šampoonist vett koerale selga, pese silitades

6. lükka koer vanniservalt vette tagasi

7. loputa karv

8. lükka koer vanniservalt vette tagasi

9. lase vesi ära

10. lase puhas vesi

11. lisa vette palsamit

12. lükka koer vanniservalt vette tagasi

13. palsameeri koer (olenevalt tõust võiks seljakarvad palsamist puutumata jätta)

14. lükka koer vanniservalt vette tagasi

15. loputa koer hoolega

16. vääna koer välja (okei - suru liigne vesi karvadest õrnalt välja)

17. tõsta koer rätikule

18. takista koeral püherdamist

19. pista föön pistikusse

20. kammi, föönita, kammi, föönita, kammi, föönita - seda kõike samaaegselt

21. koer on valmis

22. tõenäoliselt oled sina selleks hetkeks märjem kui koer

Oluline nõuanne: värviandvaid riideid mitte selga panna!
Oluline nõuanne nr 2: Mikrolaineahi ja pesumasina tsentrifuug ei sobi koera kuivatamiseks!

Jõudu tööle - nädala pärast kordame protseduuri!

Kriisiabiprogramm heinamaal ehk käsi peseb kätt

Hommik algas telefonikõnega - helistas ema ja uuris, kas saaksin asjad, lapsed ja koera kokku pakkida ning temaga hetke pärast tallu sõita. Ilm ilus, saaks suure tüki heinamaad lakka transportida. Olgu öeldud, et argipäeva hommikuks ma päris sellist äratust ei oodanud. Tavaliselt kulgen voodist arvutisse, vaatan üle mailid, kiirpilk uudistele, panen paika päevase töömahu, sööme lastega koos hommikusöögi ja seejärel olen asjalik. Kuna teadsin, et olin nii mõnegi olulise asja tänaseks lükanud, siis ema ettepanek lõi hetkeks kõik sassi. Palusin endale tunnikest, et saaksin kõik vajaliku ära korraldada ning seejärel kriisiprogrammiks valmis olla.

Mailid, oluline telefonikõne ja kõige pakilisemate asjade veelkordne edasilükkamine (küll küllale liiga ei tee) ning juba istusime autos ning sõitsime kilkavate laste ja püsimatu kutsikaga maale. Nojah - maa - ma ju elangi maal, aga meil on veel omakorda "maa". See tähendab mu lapsepõlvekodu. Üks pisipisike külake, kus on kaks majapidamist. Seal asub mu vanemate talu - vanajumala selja taga. Internetti seal pole ja mobiililevi leidmiseks on meil teatud kohad. Näiteks köögilaua ääres 20cm akna alt tooli peal seistes. Või sauna trepil või siis seal kaugel heinamaal, mis pidi olema meie tänaseks tööpõlluks.

Selleks, et me õega saaks ka midagi ära teha, kasutasime esivanemate nippe. Ikka see vanim generatsioon noorimat põlvkonda valvama, et tööjõuline seltskond saaks maksimaalselt tööd teha. Hea, et on selline supervanaema võtta, kes end 10 minutiga valmis pani ja nõustus nelja mudilasega (loe: 4 kaootiliselt liikuva molekuliga) päeva veetma. Parim osa päevast oli tal tõenäoliselt see 1,5h, mil kolm neist magasid ja üks voodis turiseisu harjutas.

Aga siis tööst. Kriisiabiks nimetan seda mõeldes eilehommikusele telefonikõnele emaga. Ta oli nii tige, et ma olin päris õnnelik, et me kohtuma ei pidanud. Nimelt - teda tabas heinalise õudusunenägu. Laupäeva õhtul soovis ta oma hoolega keeratud ja kuivatatud heina ära vedada, AGA - ta meelitati hoopis külapeole (kõiges on süüdi isa). Kõik oleks ju tore olnud, aga millega algas pühapäev? Hirmsa vihmasajuga!!! Selles vist isa süüdi polnud, kuigi ema pahameele järgi arvestades ma päris kindel pole. Noja, mis oli põhjuseks - pidu. Saate aru - pidu, mitte näiteks lahtise jalaluumurru ja peapõrutusega EMOs istumine. Igatahes oli kogu töö vettinud ning jäi uut ilusat ilma ootama.

Väike vahelepõige - ma pole mitte kunagi elus näinud nii segaseid ilmaennustusi kui viimase nädala jooksul. Nüüd lihtsalt ootame, kas vihma tuleb homme, neljapäeval või püsib see nädal veel ilus - väidetavalt on erinevaid variante rohkemgi pakutud. Parim kild muidugi eilsest päevast: täna on päiksepaisteline sademeteta ilm; pärastlõunal võib esineda hoovihma! Et siis... hoovihm ei ole sademed?

Tagasi tänases (tänane tähendab siis ikkagi esmaspäeva). Kuna päev algas vaimustava päiksepaistega, leidis ema, et tal on kolm last ja tore oleks nad kõik heinamaale saada. Igatahes tal vedas. Mulle sobis ja vennale ka. Õde oma lastega oli juba seal. Vaatas mulle ehmunud näoga otsa ja teatas, et ta tuli päev varem ainult sauna, kuid ei teagi, millal nüüd koju lastakse. Hirmutav - kas pole? Minagi mõtlesin õhtul südamevärinal, et mis värk on - keegi ei teinud nagu väljagi, et soovisin lastega oma kodu poole asuda. Kas tõesti annad sõrme ja võetakse käsi...

Tõsisemalt rääkides - vahva päev oli. Mis sellest, et minu truud sandaalid otsustasid mõlema suure varba alla hiigelvillid tekitada. Mis sellest, et mu reha vars oli pooleks murdunud ja katkine koht kolm suurt rakku mu parema käe piirkonda tekitas. Lapsed said möllata värskes õhus, traktori kabiinis ja heinakoorma otsas sõita. Ilm oli ilus, seltskond mõnus. Mis sa veel tahta oskad? Heina sai ka parajalt veetud, saavad lambad mingi aja talvest söönuks ning eks meie küülik ka taha oma osa.

Koju sain 22.30 paiku. Väsinud, kuid rahulolev. Jõudsin käia ema köögiviljaaeda puistamas ja oh, mis hüva kraami sealt sain. Porgandid on sel aastal eriti ilusad, peedid hiigelsuured. Brokkolit minu special püreesupi jaoks; nuikapsast on hea dipikastmesse pista. Kaalikad olid veel nirud, kuid ühe asjalikuma siiski leidsin. Kurki ja tomatit on aga nii palju, et järgmised päevad toitume vist värskest soolakurgist ja tomatisupist (soolakurk läheb hommikul tegemisse, tomatisupist siiski loobun). Lisaks sellele tõin värsket piparmünti, millest tehtud tee mul praegu käeulatuses ja millest homme proovin oma kõige lemmikumat jäätist teha - jah, just seda karamelli oma. Heh - tegelikult siis piparmündijäätis šokolaaditükkidega. Olen enne ainult korra päris ise jäätist teinud (tookord vanilje+aedmaasikas) ja see maitses nii hea. Seepärast julgengi nüüd järgmise maitse juurde asuda.

Selline tore päev, kus sai abiks olla ja samas toiduvarusid tervislikul moel täiendada. Maal on hea elada - mõelge, mis raha linnarahvas sellise hulga maheköögivilja eest välja käib...

PS! - Thessa andis mulle täna võimaluse pea tund aega tööst viilida. Ma veetsin selle tunnikese nimelt ta karvadest takjaid noppides. Üle 50 takja meie karvase kokkeri küljes - brrrrr. Ma põhimõtteliselt valasin ta toiduõliga üle, see aitas takjaid kergemini eemaldada ja sain umbes 20 minutiga hakkama. Ülejäänud 40minutit veetsin õli välja pestes ja kammides. Kuna päris õigeid vahendeid mul kaasas polnud, ei näe loom praegu eriti vaimustav välja ning pisut hilja ka, et asja parandama hakata. Seega - vannipäev homme!

/pildike on tehtud meie vahva sõbra Piia poolt 2007a heinahooajal/

Lauda-Liisu memuaarid /väikse täiendusega 12.08.09/

Kord küsisin mitmelt sõbralt, kas nad oskavad midagi sellist teha, millest enamus inimesi ei pruugi teadagi. Sain väga üllatavaid vastuseid ning palju uut ja põnevat teada inimeste kohta, kellega olen juba aastaid suhelnud. Ega ma isegi võlgu jäänud – paljusid sõpru üllatas nimelt see, et tunnen kunsti, kuidas lehma seest piima kätte saada.
Oma lapsepõlvest mäletan lehmi väga hästi. Palju lehmi. Väga palju. Lisaks sellele, et vanematekodus pidevalt paar piimaandjat oli, töötas mu armas vanaema karjalaudas. Kui sellele mõtlen, tuleb silme ette roosat värvi farmihoone ja seal säravpunase karvaga lehmade rivid. Kolhoosi laudas oli sadu lehmi. Vanaema askeldas neist 50ga. (TÄIENDUS: sain juba nii vanaemalt kui emalt märkuse, et neid lehmi polnud mitte 50 nagu minu mälu seda ütles, vaid koguni pisut üle 70. Palun südamest vabandust ja juhin tähelepanu sellele, et see oli 20 aastat tagasi - mu matemaatika oli siis tõenäoliselt kehvem kui praegu) Memmel jagus aega, et igale loomale hea sõna öelda, tema lehmad andsid hästi piima ja läikisid puhtusest. Eesrindlik lüpsja, nagu tol ajal öeldi.
Ma ei käinud siis veel kooliski, kuid tee karjalauda juurde oli tuttav. Ise lüpsma õppisin siiski kodus. Lehm, kellega esimesed katsed teha sai, kandis just punasele lehmale mõeldud nime Mooni. Samal ajal oli naabersõime ääres musta-valgekirju Tähik, aga too oli pisut äkiline. Kui ikka midagi ei meeldinud, käis jalg nii kiirelt, et lüpsik ümber ja kogu ilm piima täis – lüpsja kaasaarvatud. Imelikud isud olid tal ka: korra nägin kurja vaeva, et üht tuulest viidud kiletükki tal hambust kätte saada. Tõenäoliselt oli osa sellest juba kuskil seedekulglas ootamas, et uuesti üles mäletsemisse tulla.
Paremini mäletan lehma nimega Reedik. Tema oli noor ja rahu ise. Reedik oligi see, keda vist kõige rohkem lüpsma pidin. Oli ju 8. eluaastaks piimasikutamine nii selge, et vajadusel sai kaks lehma jutti ära lüpstud, muust talitamisest rääkimata. Õhtuti abistasin vanemaid ikka sageli, kuid juhtus ka nii, et vahel tuli vanemate töö tõttu asuda hommikul kella 6 ajal loomadega toimetama. Lehmad lüpstud ja heinad ette antud, pesema, riideid vahetama, kõht täis ja kooliminek. Oli uhke tunne küll, et ma olen nii tubli, et saab midagi nii vastutusrikast mulle usaldada. Hommikune ärkamine oli pisut tüütu ning eks oli minulgi levinud „miks-mina“ sündroom, kuid praegu tagasi vaadates on see üks väga lahe lapsepõlvemälestus.
Lehmadega seoses tuleb veel meelde, kuidas ootasime vasikate sündi. Väiksed vasikad on ju nii armsad. Kuna vasikat piimalehmale nisa otsa reeglina ei lasta, siis pidime pisikest ämbrist jootma. Käsi piima sisse ja vasikas luristama. Mõne aja pärast polnud kätt enam vaja – anna aga ämber ette ja nohinal einestamine võis alata. Lisaks sellele meeldis lehmade miniversioonidele niisamagi sõrmi lutsida. See oli niisama mõnus kui kahe kõrva vahelt sügamine. Just sealt, kus sarved ühel hetkel kasvama hakkasid.
Praegu vaatan lehmasid ainult eemalt. Karjalaudast on ehitatud saeraam ja vanemate taluski hulguvad karjamaadel vaid lambad. Ei tea, kas lüpsioskus on nagu jalgrattasõit, mis kunagi meelest ei lähe...

Tarkusetera: Piimatooted ei pruugi kõigile kasulikud olla. Kui kannatad pidevate seedehäirete käes, lase igaks juhuks uurida ka laktoositalumatust.

/lugu ilmus augustikuu Nipiraamatus/

Esimene oma loom!

Tõsise talutüdrukuna kuulusid loomad alati minu elu juurde. Nii oli see täitsa loomulik, et ülikooli ajal tuli ühel hetkel tunne – tahaks seda päris oma looma. Mitte sellist, kes ema ja isa valikul majja tuuakse ning kes – nagu maakohale kohane – enamasti õues elama peab. Oma tulevase abikaasaga jõudsime järeldusele, et väiksed närilised on pisut mittemidagiütlevad. No on puuris, jooksevad rattas, kuid soovisime rohkem suhtlevat tegelast. Kass – ma ei ole kunagi eriline kassiinimene olnud. Nad küll suhtlevad ja eks kassipojaga mängida on ka vahva, kuid mis siis, kui pean paar päeva kodust eemal olema. Mis pahandusi ta teha võib? Samuti tunduvad kassid pisut isepäised. Koer ei tulnud tol hetkel üldse mõtteisse – kes temaga õues käib ja minu jaoks oli üldse müstika – kuidas linnas ja eriti korteris koera pidada saab. Äkki närib. Mis iseloomuga ta olla võib? Tõukoerast poleks niikuinii rahakott üle käinud ja segaverelistest ei tea ju kunagi, millised nad lõpuks välja näevad või mida neilt oodata.
Eksootilisemad loomad nagu maod, ämblikud või sisalikud on huvitavad, kuid kindlasti mitte minu kodus. Või siiski – kui me dinosaurustefanaatikust poeg hakkab stegosauruse või tritseratopsi kloonimist soovima, siis sobib talle ehk pisike geko ka. Siis tekib omakorda probleem muidugi vanaemaga, kes lubas loobuda külaskäikudest, kui mõni selline elukas majas peaks olema, aga see selleks.
Pikkade aruteludega jõudsime tookord toaküülikuteni olles vahepeal veel välja praakinud tšintšiljad, kui tol hetkel pisut tundmatud olendid. Otsustasime, et lontkõrvad on just meie jaoks ja juba sõitsimegi ühele lontupreilile järele. Küülikuperest eraldus kohe üks uudishimulik tegelane ning ega me pikemalt mõelnudki – see oli meie Lotta.
Olime relvastatud teadmisega, et küülikud närivad. Kuulsime hirmujutte, kuidas kellelgi oli tapeet poole seinani ära näritud ja teisel kõik juhtmed-kaablid juppideks treitud. Üldse – kui öelda, et tahad looma võtta, tuleb millegipärast kordades rohkem vastuväiteid igalt poolt. Nojah, eks sa ise tead, aga...
Võime öelda, et Lotta hoidis oma hambaid vaos või siis täpsemalt öeldes suus. Läbi näris ta ainult ühe internetikaabli ja seegi oli kättemaks selle eest, et me läksime ilma temata magamistuppa ja panime ukse ka enda järel kinni. Juhe kulges just sealtsamast ning seltskonda igatsedes tuli ju aega kuidagi veeta. Lotta kangelasteod käivad tõenäoliselt läbi veel mõnestki loost. Olgu need siis hoiatuseks, selgitamiseks või niisama vahvaks lugemiseks.
Ainus asi, mida ma siis ei teadnud – et küülikut saab väga lihtsalt harjutada potil käima. Selleks on isegi müügil spetsiaalsed nurga-anumad. Nii võib öelda, et puhtusehoidmine ei olnud Lotta kõige suurem voorus. Meie praegune lontkõrv – paberite järgi nimega Aasa, koduselt Näsi – on tänu meie oma teadlikkusele puhtuse tipp. Toa pealt pole siiani leidnud ühtki loiku või pabulat. Kõik tehakse puuri oma wc-sse. Nipp seisneb selles, et küülik teeb oma hädad niikuinii ühte nurka – vaata, milline nurk valitakse, tõsta pisut mustust küülikupotti ja aseta see samasse nurka. Põhimõtteliselt jagas ta kohe välja, kuidas asi käib ja oi kui lihtne on puuri puhastada.
Kuu tarkusetera: jänes ja küülik on kaks täiesti erinevat liiki. Täpsemalt leiad võrdluse näiteks http://kyylik.pri.ee lehelt.

/lugu ilmus juulikuu Nipiraamatus/

Pereplaneerimine

„Emme, ma tahan endale koera!“ „Vaata, kui armas hamster! Emme, ma tahan!“ „Kristil on nii nunnu jänes. Miks mina ei tohi?“
Kas ei teki vahel tunnet, et oleks see vaid nii lihtne? Astuks loomapoodi ja võtaks esimese karvakera, kes oma nööpsilmade või ringisebimisega ära võlub. Või koputaks naabritädi uksele – tema kassidest vähemalt ühel on kindlasti pojad. Pole ju küsimustki! Muidugi on loomad armsad. Oleks küll mõnus, kui saaks vahel sooja kiisu kaissu võtta või koju jõudes leida eest kutsa, kelle saba ähvardab suurest rõõmust küljest ära kukkuda. No teate küll – nagu traaditükk, mis murdub, kui liigselt edasi-tagasi painutada.
Hea kujutlusvõimega võib ka näha, kuidas kalad tummalt tervitades suud maigutavad ja uskuge – omaette vaatepilt on lontkõrvküülik, kes tähelepanu ja toidu mangumiseks käpad nagu palvetamiseks kokku paneb. Selle juurde kuulub veel hüpnotiseeriv pilk ja ma peaaegu kuulen teda uimastavalt sosistamas: „Khapšaaš – tahan kapsaaast...“.
Kui Sa siiani loed, siis järelikult loomapoe poole veel samme seadma ei hakanud. Muidugi. Loomavõtmine on täis palju „agasid“ ning nõuab tõsist arutlemist, endasse vaatamist ja nagu mulle meeldib öelda – pereplaneerimist.
Kindlasti ei taha ma kedagi solvata, kasutades väljendit pereplaneerimine. „Ei saa ju lapsi ja loomi üheselt võtta,“ kuulen nii mõndagi ütlemas. Kuid kas pole uue pereliikme lisandumisplaanid üpris sarnased? Mõlemal juhul arutleme, kas meil on ajaliselt ja rahaliselt võimalik uue pereliikme peale mõelda. Lisakohustused ja vastutus kaasneb kindlasti.
Omal moel mõeldakse lemmiklooma võtmise üle detailsemalt kui lapse saamisele. Eks muidugi on mõlemaga oma hirmud, probleemid ja mõtted, kuid lapse saamine on midagi väga loomulikku ja instinktiivset. Me ei mõtle ju – kes ta järel koristama hakkab, kes temaga õues käib, kes talle süüa ostab, kes kammib ja peseb. Nojah, samas mõtleme, kas me saame majanduslikult hakkama ja kas oleme lapseks valmis, kuid igapäeva üksikasjadesse tavaliselt ei lasku. Oleks ju naljakas arutada, kes hakkab mähkmeid vahetama ja kes vannitama.
On täiesti loomulik, et pere saab järeltulijad. Samamoodi näib, et on täiesti loomulik, et ühel hetkel on peres ka lemmikloomaküsimus.
Üldiselt näib mulle, et kui algul on küsimuseks, kas perekond peaks suurenema, siis läbimõeldud loomavõtmise korral ei teki reeglina kahtlust, kas lemmik sobib perega. Ühel hetkel avastad, et see on kõige loomulikum asi üldse, et sul on loomake. Kuidas üldse sai varem ilma? Nojah – hommik ei alanud näiteks sellega, et märg koerakeel lisaks põhjalikule näopuhastusele ka su kõrvade süvapesu ette tahab võtta. Või sellega, et püüad unise peaga välja mõelda, mida oleks kõige mugavam selga visata, et jalgu ristishoidva loomaga kiirelt õue joosta ning oma väljanägemisega mitte naabreid ära ehmatada.
Lisaks - enne kutsikavõtmist ei varastanud keegi WCst paberirulle ning sa ei leidnud hetk hiljem neidsamu rulle elutoa põrandal laialilaotatuna. Siiski on rõõmu ja siirast armastust väga palju ning just seetõttu ongi paljudes peredes loomad.
Kuu nõuanne:
Enne looma võtmist mõtle sellele hoolega ja aruta terve perega. Hüljatud loomi on maailmas palju – pole ju vaja, et mõni neist Sinu hingele jääks. Loomad on armsad ja neist on palju rõõmu, kuid nad vajavad aega ja tähelepanu. Veendu, et saad seda võimaldada.

/lugu ilmus juunikuu Nipiraamatus/

Alustaks algusest

Tere!

Uskumatu, et ma tegingi endale blogi. Pole elus olnud väga hea üleskirjutaja - päevikupidaja või oma laste beebiraamatute täitja. Vähemalt pole ma kellelegi vandunud, et ma ei hakka iial blogi vms pidama, sest muidu peaks ma praegu tugevalt oma sõnu sööma.

Miks siis ikkagi? Idee sündis vist tänu sellele, et märtsikuus asus meile elama kokkerspanjelikutsikas Thessa. Kuna sellega muutus minu loomapidamiskogemustes nii mõndagi ja tulevik tõotas tulla huvitav kõigi ametlike asjatamiste ja näituste tõttu, mõtlesin, et hakkaks kirja panema, kuidas sai veendunud "milleks mulle tõukoer"-inimesest näitusekoera kasvataja. Algne formaat pisut muutus, kui Naistelehe Nipiraamat tundis huvi mu loomalugude vastu, kuid põhimõte jäi samaks. Ma saan kirjutada loomadest ja oma kogemustest suuremate ja väiksemate pudulojustega (see on öeldud kõige armastusväärsemalt).

Kirjutan seda esimest sissekannet ja Thessa lesib mu labajalgadel. Mõnus tunne. Ameerika kokkerspanjel oli mu unistustes juba aastaid. Selle tõu silmad vallutavad kõigi südame. Tema pisut lokilised kõrvad on nagu kaks patsi ja rõõmsameelsus ning truudus toovad leevendust ka kõige masendavamasse päeva. Olin kunagi täiesti veendunud, et kokkerspanjel peab olema must, kuid ma armusin... Armusin Thessa emasse. Ella on imeilus helebeez kokkeridaam ja Thessa on oma ema tilluke koopia. Minu jaoks muidugi veel erilisem.

Nii palju siis esialgu blogialustamise põhjustest ja "peasüüdlasest". Võimalik, et siia ei tule ainult loomalood, sest vahel on muidki mõtteid, mis soovivad välja pääseda. Ülalpool juba mainisin, et olen kehv päevikupidaja, seega oleks mõttetu luua mitu erinevat blogi. Püüan aga postitused ära jaotada, et need, kes ainult loomadest soovivad lugeda, seda ka teha saaks.

Loodan, et naudite lugude lugemist sama palju kui mina nende kirjutamist. Osa lugudest on ilmunud Naistelehe Nipiraamatu lemmikloomarubriigis. Siia panen need pärast loo avaldamist trükimeedias. Võimalik, et mõnede täiendustega.

Pai kõigile karvastele ja sulelistele!