Hommik algas telefonikõnega - helistas ema ja uuris, kas saaksin asjad, lapsed ja koera kokku pakkida ning temaga hetke pärast tallu sõita. Ilm ilus, saaks suure tüki heinamaad lakka transportida. Olgu öeldud, et argipäeva hommikuks ma päris sellist äratust ei oodanud. Tavaliselt kulgen voodist arvutisse, vaatan üle mailid, kiirpilk uudistele, panen paika päevase töömahu, sööme lastega koos hommikusöögi ja seejärel olen asjalik. Kuna teadsin, et olin nii mõnegi olulise asja tänaseks lükanud, siis ema ettepanek lõi hetkeks kõik sassi. Palusin endale tunnikest, et saaksin kõik vajaliku ära korraldada ning seejärel kriisiprogrammiks valmis olla.
Mailid, oluline telefonikõne ja kõige pakilisemate asjade veelkordne edasilükkamine (küll küllale liiga ei tee) ning juba istusime autos ning sõitsime kilkavate laste ja püsimatu kutsikaga maale. Nojah - maa - ma ju elangi maal, aga meil on veel omakorda "maa". See tähendab mu lapsepõlvekodu. Üks pisipisike külake, kus on kaks majapidamist. Seal asub mu vanemate talu - vanajumala selja taga. Internetti seal pole ja mobiililevi leidmiseks on meil teatud kohad. Näiteks köögilaua ääres 20cm akna alt tooli peal seistes. Või sauna trepil või siis seal kaugel heinamaal, mis pidi olema meie tänaseks tööpõlluks.
Selleks, et me õega saaks ka midagi ära teha, kasutasime esivanemate nippe. Ikka see vanim generatsioon noorimat põlvkonda valvama, et tööjõuline seltskond saaks maksimaalselt tööd teha. Hea, et on selline supervanaema võtta, kes end 10 minutiga valmis pani ja nõustus nelja mudilasega (loe: 4 kaootiliselt liikuva molekuliga) päeva veetma. Parim osa päevast oli tal tõenäoliselt see 1,5h, mil kolm neist magasid ja üks voodis turiseisu harjutas.
Aga siis tööst. Kriisiabiks nimetan seda mõeldes eilehommikusele telefonikõnele emaga. Ta oli nii tige, et ma olin päris õnnelik, et me kohtuma ei pidanud. Nimelt - teda tabas heinalise õudusunenägu. Laupäeva õhtul soovis ta oma hoolega keeratud ja kuivatatud heina ära vedada, AGA - ta meelitati hoopis külapeole (kõiges on süüdi isa). Kõik oleks ju tore olnud, aga millega algas pühapäev? Hirmsa vihmasajuga!!! Selles vist isa süüdi polnud, kuigi ema pahameele järgi arvestades ma päris kindel pole. Noja, mis oli põhjuseks - pidu. Saate aru - pidu, mitte näiteks lahtise jalaluumurru ja peapõrutusega EMOs istumine. Igatahes oli kogu töö vettinud ning jäi uut ilusat ilma ootama.
Väike vahelepõige - ma pole mitte kunagi elus näinud nii segaseid ilmaennustusi kui viimase nädala jooksul. Nüüd lihtsalt ootame, kas vihma tuleb homme, neljapäeval või püsib see nädal veel ilus - väidetavalt on erinevaid variante rohkemgi pakutud. Parim kild muidugi eilsest päevast: täna on päiksepaisteline sademeteta ilm; pärastlõunal võib esineda hoovihma! Et siis... hoovihm ei ole sademed?
Tagasi tänases (tänane tähendab siis ikkagi esmaspäeva). Kuna päev algas vaimustava päiksepaistega, leidis ema, et tal on kolm last ja tore oleks nad kõik heinamaale saada. Igatahes tal vedas. Mulle sobis ja vennale ka. Õde oma lastega oli juba seal. Vaatas mulle ehmunud näoga otsa ja teatas, et ta tuli päev varem ainult sauna, kuid ei teagi, millal nüüd koju lastakse. Hirmutav - kas pole? Minagi mõtlesin õhtul südamevärinal, et mis värk on - keegi ei teinud nagu väljagi, et soovisin lastega oma kodu poole asuda. Kas tõesti annad sõrme ja võetakse käsi...
Tõsisemalt rääkides - vahva päev oli. Mis sellest, et minu truud sandaalid otsustasid mõlema suure varba alla hiigelvillid tekitada. Mis sellest, et mu reha vars oli pooleks murdunud ja katkine koht kolm suurt rakku mu parema käe piirkonda tekitas. Lapsed said möllata värskes õhus, traktori kabiinis ja heinakoorma otsas sõita. Ilm oli ilus, seltskond mõnus. Mis sa veel tahta oskad? Heina sai ka parajalt veetud, saavad lambad mingi aja talvest söönuks ning eks meie küülik ka taha oma osa.
Koju sain 22.30 paiku. Väsinud, kuid rahulolev. Jõudsin käia ema köögiviljaaeda puistamas ja oh, mis hüva kraami sealt sain. Porgandid on sel aastal eriti ilusad, peedid hiigelsuured. Brokkolit minu special püreesupi jaoks; nuikapsast on hea dipikastmesse pista. Kaalikad olid veel nirud, kuid ühe asjalikuma siiski leidsin. Kurki ja tomatit on aga nii palju, et järgmised päevad toitume vist värskest soolakurgist ja tomatisupist (soolakurk läheb hommikul tegemisse, tomatisupist siiski loobun). Lisaks sellele tõin värsket piparmünti, millest tehtud tee mul praegu käeulatuses ja millest homme proovin oma kõige lemmikumat jäätist teha - jah, just seda karamelli oma. Heh - tegelikult siis piparmündijäätis šokolaaditükkidega. Olen enne ainult korra päris ise jäätist teinud (tookord vanilje+aedmaasikas) ja see maitses nii hea. Seepärast julgengi nüüd järgmise maitse juurde asuda.
Selline tore päev, kus sai abiks olla ja samas toiduvarusid tervislikul moel täiendada. Maal on hea elada - mõelge, mis raha linnarahvas sellise hulga maheköögivilja eest välja käib...
PS! - Thessa andis mulle täna võimaluse pea tund aega tööst viilida. Ma veetsin selle tunnikese nimelt ta karvadest takjaid noppides. Üle 50 takja meie karvase kokkeri küljes - brrrrr. Ma põhimõtteliselt valasin ta toiduõliga üle, see aitas takjaid kergemini eemaldada ja sain umbes 20 minutiga hakkama. Ülejäänud 40minutit veetsin õli välja pestes ja kammides. Kuna päris õigeid vahendeid mul kaasas polnud, ei näe loom praegu eriti vaimustav välja ning pisut hilja ka, et asja parandama hakata. Seega - vannipäev homme!
/pildike on tehtud meie vahva sõbra Piia poolt 2007a heinahooajal/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar