Tõsise talutüdrukuna kuulusid loomad alati minu elu juurde. Nii oli see täitsa loomulik, et ülikooli ajal tuli ühel hetkel tunne – tahaks seda päris oma looma. Mitte sellist, kes ema ja isa valikul majja tuuakse ning kes – nagu maakohale kohane – enamasti õues elama peab. Oma tulevase abikaasaga jõudsime järeldusele, et väiksed närilised on pisut mittemidagiütlevad. No on puuris, jooksevad rattas, kuid soovisime rohkem suhtlevat tegelast. Kass – ma ei ole kunagi eriline kassiinimene olnud. Nad küll suhtlevad ja eks kassipojaga mängida on ka vahva, kuid mis siis, kui pean paar päeva kodust eemal olema. Mis pahandusi ta teha võib? Samuti tunduvad kassid pisut isepäised. Koer ei tulnud tol hetkel üldse mõtteisse – kes temaga õues käib ja minu jaoks oli üldse müstika – kuidas linnas ja eriti korteris koera pidada saab. Äkki närib. Mis iseloomuga ta olla võib? Tõukoerast poleks niikuinii rahakott üle käinud ja segaverelistest ei tea ju kunagi, millised nad lõpuks välja näevad või mida neilt oodata.
Eksootilisemad loomad nagu maod, ämblikud või sisalikud on huvitavad, kuid kindlasti mitte minu kodus. Või siiski – kui me dinosaurustefanaatikust poeg hakkab stegosauruse või tritseratopsi kloonimist soovima, siis sobib talle ehk pisike geko ka. Siis tekib omakorda probleem muidugi vanaemaga, kes lubas loobuda külaskäikudest, kui mõni selline elukas majas peaks olema, aga see selleks.
Pikkade aruteludega jõudsime tookord toaküülikuteni olles vahepeal veel välja praakinud tšintšiljad, kui tol hetkel pisut tundmatud olendid. Otsustasime, et lontkõrvad on just meie jaoks ja juba sõitsimegi ühele lontupreilile järele. Küülikuperest eraldus kohe üks uudishimulik tegelane ning ega me pikemalt mõelnudki – see oli meie Lotta.
Olime relvastatud teadmisega, et küülikud närivad. Kuulsime hirmujutte, kuidas kellelgi oli tapeet poole seinani ära näritud ja teisel kõik juhtmed-kaablid juppideks treitud. Üldse – kui öelda, et tahad looma võtta, tuleb millegipärast kordades rohkem vastuväiteid igalt poolt. Nojah, eks sa ise tead, aga...
Võime öelda, et Lotta hoidis oma hambaid vaos või siis täpsemalt öeldes suus. Läbi näris ta ainult ühe internetikaabli ja seegi oli kättemaks selle eest, et me läksime ilma temata magamistuppa ja panime ukse ka enda järel kinni. Juhe kulges just sealtsamast ning seltskonda igatsedes tuli ju aega kuidagi veeta. Lotta kangelasteod käivad tõenäoliselt läbi veel mõnestki loost. Olgu need siis hoiatuseks, selgitamiseks või niisama vahvaks lugemiseks.
Ainus asi, mida ma siis ei teadnud – et küülikut saab väga lihtsalt harjutada potil käima. Selleks on isegi müügil spetsiaalsed nurga-anumad. Nii võib öelda, et puhtusehoidmine ei olnud Lotta kõige suurem voorus. Meie praegune lontkõrv – paberite järgi nimega Aasa, koduselt Näsi – on tänu meie oma teadlikkusele puhtuse tipp. Toa pealt pole siiani leidnud ühtki loiku või pabulat. Kõik tehakse puuri oma wc-sse. Nipp seisneb selles, et küülik teeb oma hädad niikuinii ühte nurka – vaata, milline nurk valitakse, tõsta pisut mustust küülikupotti ja aseta see samasse nurka. Põhimõtteliselt jagas ta kohe välja, kuidas asi käib ja oi kui lihtne on puuri puhastada.
Kuu tarkusetera: jänes ja küülik on kaks täiesti erinevat liiki. Täpsemalt leiad võrdluse näiteks http://kyylik.pri.ee lehelt.
Eksootilisemad loomad nagu maod, ämblikud või sisalikud on huvitavad, kuid kindlasti mitte minu kodus. Või siiski – kui me dinosaurustefanaatikust poeg hakkab stegosauruse või tritseratopsi kloonimist soovima, siis sobib talle ehk pisike geko ka. Siis tekib omakorda probleem muidugi vanaemaga, kes lubas loobuda külaskäikudest, kui mõni selline elukas majas peaks olema, aga see selleks.
Pikkade aruteludega jõudsime tookord toaküülikuteni olles vahepeal veel välja praakinud tšintšiljad, kui tol hetkel pisut tundmatud olendid. Otsustasime, et lontkõrvad on just meie jaoks ja juba sõitsimegi ühele lontupreilile järele. Küülikuperest eraldus kohe üks uudishimulik tegelane ning ega me pikemalt mõelnudki – see oli meie Lotta.
Olime relvastatud teadmisega, et küülikud närivad. Kuulsime hirmujutte, kuidas kellelgi oli tapeet poole seinani ära näritud ja teisel kõik juhtmed-kaablid juppideks treitud. Üldse – kui öelda, et tahad looma võtta, tuleb millegipärast kordades rohkem vastuväiteid igalt poolt. Nojah, eks sa ise tead, aga...
Võime öelda, et Lotta hoidis oma hambaid vaos või siis täpsemalt öeldes suus. Läbi näris ta ainult ühe internetikaabli ja seegi oli kättemaks selle eest, et me läksime ilma temata magamistuppa ja panime ukse ka enda järel kinni. Juhe kulges just sealtsamast ning seltskonda igatsedes tuli ju aega kuidagi veeta. Lotta kangelasteod käivad tõenäoliselt läbi veel mõnestki loost. Olgu need siis hoiatuseks, selgitamiseks või niisama vahvaks lugemiseks.
Ainus asi, mida ma siis ei teadnud – et küülikut saab väga lihtsalt harjutada potil käima. Selleks on isegi müügil spetsiaalsed nurga-anumad. Nii võib öelda, et puhtusehoidmine ei olnud Lotta kõige suurem voorus. Meie praegune lontkõrv – paberite järgi nimega Aasa, koduselt Näsi – on tänu meie oma teadlikkusele puhtuse tipp. Toa pealt pole siiani leidnud ühtki loiku või pabulat. Kõik tehakse puuri oma wc-sse. Nipp seisneb selles, et küülik teeb oma hädad niikuinii ühte nurka – vaata, milline nurk valitakse, tõsta pisut mustust küülikupotti ja aseta see samasse nurka. Põhimõtteliselt jagas ta kohe välja, kuidas asi käib ja oi kui lihtne on puuri puhastada.
Kuu tarkusetera: jänes ja küülik on kaks täiesti erinevat liiki. Täpsemalt leiad võrdluse näiteks http://kyylik.pri.ee lehelt.
/lugu ilmus juulikuu Nipiraamatus/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar