Pärast pikka pausi

Tegelikult ei ole Lauda-Liisu loorberitele puhkama heitnud. Võiks arvata, et ta siis heina tegemas nagu suvele kohane, kuid pean tunnistama, et ka seda ei saanud sel aastal eriti teha. Kirjutanud olen ikka - kes Nipiraamatu pidev lugeja, see teab ja on lugenud.

Püüangi nüüd lähiajal üles panna kõik ilmunud Nipiraamatu loomalood. Neile tuleb pidevalt lisa ja püüan leida mahti, et ka täiendavaid nupukesi üles panna.

Looduse hääled ja värvid

Nii umbes 15 aastat tagasi õnnestus mul viibida Vändra metsas Pärnumaal ühes vahvas looduslaagris. Lisaks kõiksugu veeputukate uurimisele mäletan eriti eredalt üht hommikut, mil ajasime end üles kuskil poole viie ajal selleks, et Hendrik Relvega minna metsa jalutama ja erinevaid linnulaule kuulama. Sellest kujunes mu elu üks põnevamaid metsaskäike. Pean küll kahjuks tunnistama, et õpitust palju on aegade jooksul muule infole ruumi teinud, kuid linnud on minu jaoks siiani huvitavad ja Hendrik Relve vastu tunnen ääretult suurt austust.
Kooliajast mäletab pea igaüks, et lehelind laulab „tsilk-tsolk-tsilk-tsolk“. Vanarahvas teadvat rääkida, et ta selle lüpsitüdruku kõrval õppinud. Ikka nii nagu nisast piima sikutati – tsilk-tsolk. Metsvindi „siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk“ on ka paljudele tuttav. Käo „ku-ku“ ja koduse kana kaagutamisega ei tohiks probleeme olla. Kindlasti on natukenegi looduses viibinud inimesed kuulnud ka peoleod ja ööbikut. Kui viimase äge laksutamine võib lausa uinumist segada, siis peoleo flööditaoline vilistamine on mu meelest pisut uimastavgi. Kui aga peoleo ehk rahvasuus vihmakassiks kutsutu kräunuma hakkab, oleks kodust välja minnes targem vihmavari kaasa pakkida.
Tuttavam linnuke võib ka olla lõoke, kelle hele triller kõrges sinitaevas on minu jaoks kui kevade kuulutamine. Meile kalli pääsukese laulu peaks ka igaüks tundma.
Lisaks kõigele sellele on meil ka vägagi põneva häälega linnukesi. Ühel õhtul aiamaal olles kuulsime naljakat kõgisevat heli. Tegu väga omapärase linnu – koovitajaga. Muidu ehk tähelepandamatu linnuke, kuid mulle meelde jäänud kuidagi ebaproportsionaalsete jalgade ja pika kõvera nokaga. Ahjaa – tõesti on tegu kOOvitaja, mitte kIIvitajaga. Nii mõnigi kord olen leidnud ennast selgitamast, et ei, ma ei aja linde segi, meil ongi kaks nii sarnase nimega tiivulist liikvel.
Põnevate häälte kõrval on väga huvitav, et meil on olemas ka oma „papagoid“. Erksavärvilised sulekuued näivad kuuluvat vaid troopiliste lindude juurde, kuid kas olete näinud pisikest ohakalindu? Või eelpoolnimetatud peoleod? Kui kirkalt sinine on jäälind ja kui imeline on siidisaba. Rohekas annab aga tooni nii paljudele – hallrähn, roherähn, rohevint ja lehelind on vaid mõned neist. Värvilisematest tulevad meelde veel punase kõhuga leevike, suurnokk-vint ja pasknäär, kes on küll kena, kuid ülimalt tüütu marjavaras.
Mõeldes siin erilistest lindudest tuli mulle meelde, et kunagi elasid meil talus uhked tutiga kanad. Juba nende väljanägemine oli vahva, kuid lisaks sellele olid nad iseloomult väga seltsivad ja uudishimulikud. Eriti on meeles üks musta peatutiga muneja, kelle vasekarva sulestik alati läikis ja kes oli suur sõber nii inimeste kui loomadega. Kahjuks saigi see talle saatuslikuks - ju ta lendas seasulgu ruigamite pealt kärbseid nokkima, kuid tigedale kuldile see ei meeldinud ja nii meie kõigi lemmik otsa leidis.
Nupuke: looduses käies hoia silmad ja kõrvad lahti. Lausa imeline, mida meie loodus pakkuda võib...

Vajame loomaarsti!

Emad teavad kindlasti, kui jube on lapse esimene haigus. Olgu pisike nii vana kui tahes, ikka on ta ju liiga väike, et tõvevoodis olla. Hiljuti kogesin samalaadset tunnet, kuid seekord oli tegu meie kõige noorema pereliikme ehk siis kokkerspanjel Thessaga.
Thessa on meil elanud aastakese ja olnud täiesti terve ja aktiivne tegelane. Paar nädalat tagasi avastasin aga ta rinnakult karvade seest hirmsa musta kooriku, mille vahelt paistis leemendav haavand. Välja nägi see välja piisavalt kole, et minu mõistus sai kiirelt otsa. Kuna aga kell oli pool üks öösel, olin sunnitud hommikuni ootama, et targematega nõu pidada. Siis piisas vähem kui minutist, et loomaarst teisel pool telefonitoru murelikuks muutus ja nii panime end valmis esimeseks arstikülastuseks.
Väikse vahelepõikena ütlen, et loomaarstid on minu jaoks täiesti omaette inimklass. Inimesed, kes oskavad aidata loomi – loomi, kes ei oska sõnadega väljendada oma muresid. Osa veterinaaridest on mu meelest lausa müstiliste võimetega, kui tekib vajadus maha rahustada koer, keda mina ka aia tagant vaadata ei julgeks või tegeleda pisinärilisega, kes tavaliselt iga silmapilku põgenemiseks kasutaks. Tõenäoliselt on selle ameti heroiseerimises „süüd“ ka inglasest loomaarstil pseudonüümiga James Herriot. Tema lõbusaid raamatuid enda elust ja tööst olen lugenud ikka ja jälle ning mis seal salata – ka tol rahutul ööl lappasin peas läbi just tema kogemusi, et mingitki pidepunkti leida.
Niisiis. Arstile. Huvitav, mis meel see koerale mu plaanidest teada annab? Kui muidu läheb Thessa autosse joostes, siis seekord venis ja ka sõidu ajal rapsis rahutult. Eks ma olin ise ka närvis – mure närib, kiire ja lisaks sellele olid kaks kratti koera kaelarihma kuskile kindlasse kohta ära pannud ning olin sunnitud kasutama vana ja lapitut – piinlik, kas pole.
Ei saa öelda, et ma hiljemgi uhkust tunda sain. Haudunud ja mädaselt leemendav nahk tegi loomale ääretut valu ning seega oli eeskujulikku käitumist pisut palju oodata. Pärast mitut maadlusmatši ja kohtumist uue sõbra – suukorviga, istusin loomal peaaegu seljas ning arst pääses haiget kohta pügama ja puhastama.

Diagnoos – „hotspot“ ehk märg dermatiit. Põhjus – kes teab; võimalik, et niiske karv põhjustas magades naha haudumise. Ravi – puhastada, hoida kuivas, puhastada ja kui edasi läheb, siis veel pügada. Nii omandasime nädalaks uued unerituaalid - lapsed magama, mees koera hoidma ja mina haige kohaga tegelema. Igatahes ühe tulemusena põhjustab pritspudelite hääl Thessal vastupandamatu soovi põgeneda. Kinnitus härra Pavlovi elutööle.
Hoolimata sellest, et esialgu kippus „kuum laik“ laiemaks minema ja õhtused koeranutud mulle endale pisarad silma tõid, suutsime tõvele piiri panna. Õrn tumedam laiguke veel näitab, kus häda piinas, kuid muidu oleme taas sõbrad. Leppimiseks kulus nii umbes pool kilo juustu, kuid vähemalt ei põrnita mind enam kaks silma laua alt, kui julgen aknapesuvedeliku või antiseptiku kätte võtta.

Liivahiiri ma enam ei armasta

Kui lapsed endale looma hakkavad igatsema, siis sageli vaadatakse just igasugu näriliste poole. Hamstrid, merisead, hiired ja rotid nõuavad puurielanikena vähem toimetamist kui kassid ja koerad. Ei pea muretsema mööbli või vaipade pärast, ei pea mitu korda päevas õues käima. Puuri puhastamisega saab hakkama juba üpris väike laps ja küll supitegemisest see porgandijupp ka alles jääb.
Mulle isiklikult meeldivad küülikud ja tšintšiljad rohkem. Viimaseid pole meie peres veel majutatud, kuid küülikuid on meil olnud päris palju. Algas see legendaarsest Lottast, kes pigem koerana käitus. Seejärel päästsime räpasest loomapoest klaaspuurist Pippi, kellele sünnikeskkond vist piisavalt traumaatiliselt mõjus, sest närviline ja hirmunud oli ta oma elu lõpuni ning tagatipuks jäi ta tõenäoliselt ajukasvaja tõttu ühest silmast pimedaks. Kuna arst arvas, et valusid tal pole, ei suutnud me Pippit magama panna. Selleks, et Lotta teda kuidagi kiusata ei saaks, saatsime ta mu õe juurde „sanatooriumisse“, kus ta siis värskes õhus maatoitu süües oma päevad lõpule veeretas. Korraks käis meilt läbi ka Joosu – isane angooraküülik, kes oli kingitud heale sõbrale. Kahjuks ei saanud kingiomanik kiire elutempo pärast loomakest endale jätta ning meil selgus, et Joosu lendlev karv tekitab ühel pereliikmel allergiaid (huvitav, teiste küülikutega seda probleemi polnud). Nii leidis ka Jospel uue kodu ja pisikese perenaise, kes teda hellalt armastas. Rekordina oli meil aga ühel hetkel seitse küülikut, sest lisaks nimetatud täiskasvanud jänestele olid Lottal samal ajal neli imearmsat pojakest.
Pärast Lotta kummalist surma – ei osanud isegi arst arvata, miks meie kallike oma neljandal eluaastal lihtsalt maha jahtus – ei tahtnud me tükk aega endale uut küülikut. Kuigi praeguseks on meil küülik, keda kõige rohkem lihtsalt Jäneseks kutsutakse, ei suuda mitte miski kustutada mälestust erilisest Lottast.
Küülikute kõrval on meil närilisi veelgi olnud. Nimelt mõned erivärvilised liivahiired. Nemad sattusid meile üpris kogemata, kuid nad olid vahvad. Hiired on nagu hiired ikka – askeldavad ringi, mängivad vetsupaberirullides peitust, jooksevad rattas ning magavad suures puntras nii, et ei ei saa arugi, kui palju neid siis kokku on. Arvasin neist väga hästi kuni ühel hommikul vaatas puurist vastu midagi väga õõvastavat. Teadmata põhjustel oli üks hiirtest loojakarja läinud ning liivahiirtele üpris tavapäraselt olid ülejäänud kaaslased „puuri puhastanud“. Nagu sellest veel vähe, olid nad püüdnud vist puuri hubasemaks muuta. Nimelt: surnud hiir oli lihtlabaselt nahka pistetud ja tema nahk puuripõhja laotatud nagu safariküttide trofee. Ma ei suutnud neid loomakesi sellest hommikust enam sama pilguga vaadata. Olgu öeldud, et millegipärast surid veel paar hiirt ja neist ühe saatus oli sarnane. Teise saime tervelt kätte. Targematega nõu pidades ei osatud kindlalt öelda, miks nad surid, kuid eks ole näriliste eluiga niisamagi üpris lühike. Surnud kaaslase söömine on aga üpris normaalne, sest laibad meelitavad kohale röövloomi, mis võib osutuda ohtlikuks kogu pesakonnale.

Nõuanne: näriliste eest hoolitsemine on jõukohane ka lastele, kuid olge valmis toeks olema, kui armsat lemmikut ühel päeval enam pole.