Suur koristuspäev koos igatsusvalus koeraga

Täna oli selline eriline päev. Esimest korda olin päeva niimoodi kodus, et mõlemad lapsed olid küla peal. Ema võttis kutid päevaks enda juurde, sest minul tuli tahtmine üks suurpuhastus ette võtta. Oli soov visata minema hulk mittevajalikke asju ning koristada sahvrit, kappe ja rõdu - kui seda teha koos lastega, siis mõne aja pärast avastan minemavisatud asjad mänguasjakastist (vahel murran tükk aega pead, kas need sattusid sinna minu hajameelsusest või olid siiski kahe prügikastikolli sõrmed mängus). Lisaks sellele tahtsin korralikult tube tuulutada, mitte pidevalt kommunikeeruda mehega, millises toas parajasti aken lahti on ja millises toas parajasti meie "tahtsin-näha-kus-see-murutraktori-hääl-tuleb" noormees - koduselt Johnny-boy - viibib.

Nagu igas korralikus koerapidajate peres, leiab ka meil looma Canis lupus familiaris karvkatte jääke. /Muide - mulle väideti, et emaste kokkerspanjelite, eelkõige heledate, karv ei kasva nii jõudsalt kui meessoost isenditel - peaks vist oma tipsile soouuringu läbi viima/ Nojah - tegelikult oleme kõik rahul, et koeral karva küllaga. Aga mitte see polnud oluline. Pigem see, et Thessa oli veendunud, et ühtlane karvakiht peaks kodu palju hubasemaks tegema. Kui sai kuskilt suurem tolm minema, istus ta rahumeeli maha ja kukkus end kratsima. On ju tal nii imekena ja pehme karv ning eks üks korralik pesa peagi pehmelt vooderdatud olema.

Nüüd vist tegin pisut liiga loomale. Nii hull just asi polnud, aga tõepoolest - kui lastetuba sai üle käidud, hoidsime ust kinni, et meie karvik uut segadust ei korraldaks.

Lisaks ülesandele hoida stabiilset karvataset meie vaipadel oli Thessal täna muidki muresid. Peremees läks rõdule - ja teda ei võetudki kaasa! Oh õudu! Perenaine toimetas köögis - tõstis selle vahepeal nii koli täis, et vaene loomake pidi esikust pealt vaatama. Kus on loomakaitse silmad? Ning mis kõige jubedam - lapsi polnud kodus! Koer käis iga natukese aja tagant ukse taga kuulatamas. Nuttu ja niuksumist kostus ka sageli. Olen enam kui kindel, et ta igatses lapsi ega saanud aru, kus nad on. Mees käib kodust ära - see ju tavaline - pea igapäevane. Naine käib - no mõnikord ilma temata ka. Aga lapsed kadunud ja suured kodus. Kogu maailm on pea peale pööratud.

Õnneks lõppes see kohutav päev kenasti. Karvahulga suhtes võitsin mina, lapsed jõudsid ka koju tagasi ja koer leidis taas hingerahu...vist. Kindel pole. Magab teine praegu ukse ees - vaja vist valvata, et keegi perekonnast jälle putket ei pane.

Sünni ime

Loomaarstist kirjanik James Herriot kirjeldas ühes raamatus enda reaktsiooni, kui nägi esmakordselt oma vastsündinud poega, kes oli punane, krimpsus näoga ning üldse mitte inimese moodi. Ta avaldas arvamust, et laps on nagu pisike monstrum. Ämmaemand oli väga pahane, kuid pärast selgitusi uuris leebelt, kas kõik loomabeebid on juba sündides armsad. Herriot teatas, et tõepoolest, nii see on ja ma nõustun temaga täiesti.
Meenub, et 13-aastasena soovisin väga näha vasika sündi. Uskumatu, et olin terve lapsepõlve karjalauda vahet jooksnud seda nägemata. No igatahes võis ühel päeval aru saada, et meie laudas see sündmus peagi aset leiab. Märgid sellest ilmnesid juba õhtul ning vanemad olid veendunud, et küllap sünnib vasikas öösel. Selliste kahtluste korral oli tavaline, et nad käisid mingi aja tagant lehma passimas. Olin nii õhinas, et pakkusin iseennast öö läbi valvama. Ikka tunnike-poolteist und korraga ja siis jooksuga lauta olukorda hindama. Juba hakkas koitma, kuid vasikat ei kuskil. Vahetult enne kooliminekut käisin veel pilku peale viskamas – ikka ei midagi. Loo finaaliks olin tükk aega lehma peale „solvunud“, sest pärast öist ärkamist ja minupoolset hoolt poegis see sarviline peaaegu vahetult pärast minu kodust lahkumist ja vasika sündi pole ma näinud siiani!
Tugiisikuks olen saanud siiski olla ja see kogemus oli minu jaoks väga tähendusrikas. Nimelt juhtus see, kui meie lontuküülik Lotta oma teise pesakonna ilmale tõi. Küülikud on muidu häbelikud, poegivad enamasti öisel ajal ega soovi, et neid segataks. On isegi juhuseid, kus häiritud emane sööb omaenda lapsed või jätab nad lihtsalt hooletusse. Kui Lotta esimene pesakond sündis täpselt nii nagu igal pool kirjeldatakse, siis teise korraga läks kõik hoopis teisiti. Minu jaoks oli suur au, et sain olla tunnistajaks nelja toreda küülikubeebi sünnile. Lotta oli üldse väga super emme ja tema hoolitsus poegade eest pani meid ikka ja jälle imestama.
Meie praegusele lontkõrvale me pesakonda planeerida ei soovi. Seda mitmel põhjusel, kuid kõige olulisem neist see, et me pole kindlad, kas leiame hiljem poegadele head kodud. Loomad lähtuvad instinktidest, meie – inimesed – peame neid kontrolli all hoidma, et maailma ei tekiks juurde soovimatuid loomabeebisid. Vähemalt sel juhul, kui oleme endale lemmiku võtnud ja nõustunud kohustusega tema eest hoolitseda. Minu jaoks ei ole aktsepteeritav lahendus pisikeste hukkamine, sest seda tehakse enamasti väga julmal moel. Muidugi võib ka olla, et elust lahkumine on loomakesele parem variant kui hüljatu või kiusatuna elada. Raske otsus – kas pole? Aga õnneks saame vähemalt oma lemmikute paljunemisel silma peal hoida.

Nõuanne: iga loom ei pea saama poegi! Mõtle hoolega, kas sinu lemmiku omadused on piisavalt head, et edasi pärandada ja kas leiad pisikestele kindlasti head kodud. Loomabeebide pidev tapmine ei ole kena pereplaneerimisviis – pigem vali viljatukstegemise operatsioon.

/Lugu saab lugeda ka septembrikuu Nipiraamatust/