"Mis sa talle süüa annad?" ehk jätkame pisut toidublogindusega

"Kas ma talle juustu võin anda?" "Aga ühe viineri?" "Isegi piima ei anna koerale - no mis narrus see nüüd on?"

Saate juba isegi aru, et meie koer on tavamõistes erivajadustega. Pedigreed ja Chappit ta ei saa, koerakonserve ka mitte. Paljude meelest kõlab imelikult, kuid usun endast palju targemaid koerakasvatajaid, kes jagasid ohtralt soovitusi, mis on kutsikale hea ja mis mitte.

Kui paljude tavapäraste toiduainete loetelu otsa saab, kergitab nii mõnigi kulmu ja küsib: "No aga mida ta sul siis sööb?"

Nüüd siis tuleb see naljakoht - jah, ma teen Thessale eraldi süüa. Mitte alati, aga vahel küll. Mul isegi oma "retseptid" välja kujunenud.

Näiteks: keeda riis, kuuma riisi sisse riivi porgand ja sega see kanasüdametega (soovitav südamed tükkideks teha, muidu süüakse need toidust välja). Kord panin ka pisut eelküpsetatud suvikõrvitsat sisse, kuid need tükid nokiti erilise täpsusega välja. Teinekord enam ei proovi.

Siis külmroog: veisehakkliha, kodujuust, riivitud porgand ja vahel otsa maitsestamata jogurtit

Näksimiseks - külmutatud kanakaelad, mämma, kas pole?

Eks vahel saab ta pisut meie toidu kõrvalt ka - näiteks tatart või harva ka makarone. Seda, mida ta laste kõrvalt söönud on, ma parem vist teada ei taha, kuid eks püüan neid olukordi vältida (laste meelest küll nii tore koerale midagi anda). Õunasüdameid, porgandit või kurki meeldib ka vahel närida.

Maiuspalaks on juust - sellega saab õpetada vahvaid asju - "istu!" "Lama!" "Siia!"
Kuivtoit ja vesi kogu aeg ees ning mis see koerahing veel tahta võiks. Nojah - tahta ta siiski oskab, eriti kõiksugu magusat. Seepärast söövad meie pere lapsed šokolaadiseid näkse järelvalve all. On ju šokolaad koera jaoks lausa mürgine.