Loomaarstist kirjanik James Herriot kirjeldas ühes raamatus enda reaktsiooni, kui nägi esmakordselt oma vastsündinud poega, kes oli punane, krimpsus näoga ning üldse mitte inimese moodi. Ta avaldas arvamust, et laps on nagu pisike monstrum. Ämmaemand oli väga pahane, kuid pärast selgitusi uuris leebelt, kas kõik loomabeebid on juba sündides armsad. Herriot teatas, et tõepoolest, nii see on ja ma nõustun temaga täiesti.
Meenub, et 13-aastasena soovisin väga näha vasika sündi. Uskumatu, et olin terve lapsepõlve karjalauda vahet jooksnud seda nägemata. No igatahes võis ühel päeval aru saada, et meie laudas see sündmus peagi aset leiab. Märgid sellest ilmnesid juba õhtul ning vanemad olid veendunud, et küllap sünnib vasikas öösel. Selliste kahtluste korral oli tavaline, et nad käisid mingi aja tagant lehma passimas. Olin nii õhinas, et pakkusin iseennast öö läbi valvama. Ikka tunnike-poolteist und korraga ja siis jooksuga lauta olukorda hindama. Juba hakkas koitma, kuid vasikat ei kuskil. Vahetult enne kooliminekut käisin veel pilku peale viskamas – ikka ei midagi. Loo finaaliks olin tükk aega lehma peale „solvunud“, sest pärast öist ärkamist ja minupoolset hoolt poegis see sarviline peaaegu vahetult pärast minu kodust lahkumist ja vasika sündi pole ma näinud siiani!
Tugiisikuks olen saanud siiski olla ja see kogemus oli minu jaoks väga tähendusrikas. Nimelt juhtus see, kui meie lontuküülik Lotta oma teise pesakonna ilmale tõi. Küülikud on muidu häbelikud, poegivad enamasti öisel ajal ega soovi, et neid segataks. On isegi juhuseid, kus häiritud emane sööb omaenda lapsed või jätab nad lihtsalt hooletusse. Kui Lotta esimene pesakond sündis täpselt nii nagu igal pool kirjeldatakse, siis teise korraga läks kõik hoopis teisiti. Minu jaoks oli suur au, et sain olla tunnistajaks nelja toreda küülikubeebi sünnile. Lotta oli üldse väga super emme ja tema hoolitsus poegade eest pani meid ikka ja jälle imestama.
Meie praegusele lontkõrvale me pesakonda planeerida ei soovi. Seda mitmel põhjusel, kuid kõige olulisem neist see, et me pole kindlad, kas leiame hiljem poegadele head kodud. Loomad lähtuvad instinktidest, meie – inimesed – peame neid kontrolli all hoidma, et maailma ei tekiks juurde soovimatuid loomabeebisid. Vähemalt sel juhul, kui oleme endale lemmiku võtnud ja nõustunud kohustusega tema eest hoolitseda. Minu jaoks ei ole aktsepteeritav lahendus pisikeste hukkamine, sest seda tehakse enamasti väga julmal moel. Muidugi võib ka olla, et elust lahkumine on loomakesele parem variant kui hüljatu või kiusatuna elada. Raske otsus – kas pole? Aga õnneks saame vähemalt oma lemmikute paljunemisel silma peal hoida.
Nõuanne: iga loom ei pea saama poegi! Mõtle hoolega, kas sinu lemmiku omadused on piisavalt head, et edasi pärandada ja kas leiad pisikestele kindlasti head kodud. Loomabeebide pidev tapmine ei ole kena pereplaneerimisviis – pigem vali viljatukstegemise operatsioon.
Meenub, et 13-aastasena soovisin väga näha vasika sündi. Uskumatu, et olin terve lapsepõlve karjalauda vahet jooksnud seda nägemata. No igatahes võis ühel päeval aru saada, et meie laudas see sündmus peagi aset leiab. Märgid sellest ilmnesid juba õhtul ning vanemad olid veendunud, et küllap sünnib vasikas öösel. Selliste kahtluste korral oli tavaline, et nad käisid mingi aja tagant lehma passimas. Olin nii õhinas, et pakkusin iseennast öö läbi valvama. Ikka tunnike-poolteist und korraga ja siis jooksuga lauta olukorda hindama. Juba hakkas koitma, kuid vasikat ei kuskil. Vahetult enne kooliminekut käisin veel pilku peale viskamas – ikka ei midagi. Loo finaaliks olin tükk aega lehma peale „solvunud“, sest pärast öist ärkamist ja minupoolset hoolt poegis see sarviline peaaegu vahetult pärast minu kodust lahkumist ja vasika sündi pole ma näinud siiani!
Tugiisikuks olen saanud siiski olla ja see kogemus oli minu jaoks väga tähendusrikas. Nimelt juhtus see, kui meie lontuküülik Lotta oma teise pesakonna ilmale tõi. Küülikud on muidu häbelikud, poegivad enamasti öisel ajal ega soovi, et neid segataks. On isegi juhuseid, kus häiritud emane sööb omaenda lapsed või jätab nad lihtsalt hooletusse. Kui Lotta esimene pesakond sündis täpselt nii nagu igal pool kirjeldatakse, siis teise korraga läks kõik hoopis teisiti. Minu jaoks oli suur au, et sain olla tunnistajaks nelja toreda küülikubeebi sünnile. Lotta oli üldse väga super emme ja tema hoolitsus poegade eest pani meid ikka ja jälle imestama.
Meie praegusele lontkõrvale me pesakonda planeerida ei soovi. Seda mitmel põhjusel, kuid kõige olulisem neist see, et me pole kindlad, kas leiame hiljem poegadele head kodud. Loomad lähtuvad instinktidest, meie – inimesed – peame neid kontrolli all hoidma, et maailma ei tekiks juurde soovimatuid loomabeebisid. Vähemalt sel juhul, kui oleme endale lemmiku võtnud ja nõustunud kohustusega tema eest hoolitseda. Minu jaoks ei ole aktsepteeritav lahendus pisikeste hukkamine, sest seda tehakse enamasti väga julmal moel. Muidugi võib ka olla, et elust lahkumine on loomakesele parem variant kui hüljatu või kiusatuna elada. Raske otsus – kas pole? Aga õnneks saame vähemalt oma lemmikute paljunemisel silma peal hoida.
Nõuanne: iga loom ei pea saama poegi! Mõtle hoolega, kas sinu lemmiku omadused on piisavalt head, et edasi pärandada ja kas leiad pisikestele kindlasti head kodud. Loomabeebide pidev tapmine ei ole kena pereplaneerimisviis – pigem vali viljatukstegemise operatsioon.
/Lugu saab lugeda ka septembrikuu Nipiraamatust/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar