Kord küsisin mitmelt sõbralt, kas nad oskavad midagi sellist teha, millest enamus inimesi ei pruugi teadagi. Sain väga üllatavaid vastuseid ning palju uut ja põnevat teada inimeste kohta, kellega olen juba aastaid suhelnud. Ega ma isegi võlgu jäänud – paljusid sõpru üllatas nimelt see, et tunnen kunsti, kuidas lehma seest piima kätte saada.
Oma lapsepõlvest mäletan lehmi väga hästi. Palju lehmi. Väga palju. Lisaks sellele, et vanematekodus pidevalt paar piimaandjat oli, töötas mu armas vanaema karjalaudas. Kui sellele mõtlen, tuleb silme ette roosat värvi farmihoone ja seal säravpunase karvaga lehmade rivid. Kolhoosi laudas oli sadu lehmi. Vanaema askeldas neist 50ga. (TÄIENDUS: sain juba nii vanaemalt kui emalt märkuse, et neid lehmi polnud mitte 50 nagu minu mälu seda ütles, vaid koguni pisut üle 70. Palun südamest vabandust ja juhin tähelepanu sellele, et see oli 20 aastat tagasi - mu matemaatika oli siis tõenäoliselt kehvem kui praegu) Memmel jagus aega, et igale loomale hea sõna öelda, tema lehmad andsid hästi piima ja läikisid puhtusest. Eesrindlik lüpsja, nagu tol ajal öeldi.
Ma ei käinud siis veel kooliski, kuid tee karjalauda juurde oli tuttav. Ise lüpsma õppisin siiski kodus. Lehm, kellega esimesed katsed teha sai, kandis just punasele lehmale mõeldud nime Mooni. Samal ajal oli naabersõime ääres musta-valgekirju Tähik, aga too oli pisut äkiline. Kui ikka midagi ei meeldinud, käis jalg nii kiirelt, et lüpsik ümber ja kogu ilm piima täis – lüpsja kaasaarvatud. Imelikud isud olid tal ka: korra nägin kurja vaeva, et üht tuulest viidud kiletükki tal hambust kätte saada. Tõenäoliselt oli osa sellest juba kuskil seedekulglas ootamas, et uuesti üles mäletsemisse tulla.
Paremini mäletan lehma nimega Reedik. Tema oli noor ja rahu ise. Reedik oligi see, keda vist kõige rohkem lüpsma pidin. Oli ju 8. eluaastaks piimasikutamine nii selge, et vajadusel sai kaks lehma jutti ära lüpstud, muust talitamisest rääkimata. Õhtuti abistasin vanemaid ikka sageli, kuid juhtus ka nii, et vahel tuli vanemate töö tõttu asuda hommikul kella 6 ajal loomadega toimetama. Lehmad lüpstud ja heinad ette antud, pesema, riideid vahetama, kõht täis ja kooliminek. Oli uhke tunne küll, et ma olen nii tubli, et saab midagi nii vastutusrikast mulle usaldada. Hommikune ärkamine oli pisut tüütu ning eks oli minulgi levinud „miks-mina“ sündroom, kuid praegu tagasi vaadates on see üks väga lahe lapsepõlvemälestus.
Lehmadega seoses tuleb veel meelde, kuidas ootasime vasikate sündi. Väiksed vasikad on ju nii armsad. Kuna vasikat piimalehmale nisa otsa reeglina ei lasta, siis pidime pisikest ämbrist jootma. Käsi piima sisse ja vasikas luristama. Mõne aja pärast polnud kätt enam vaja – anna aga ämber ette ja nohinal einestamine võis alata. Lisaks sellele meeldis lehmade miniversioonidele niisamagi sõrmi lutsida. See oli niisama mõnus kui kahe kõrva vahelt sügamine. Just sealt, kus sarved ühel hetkel kasvama hakkasid.
Praegu vaatan lehmasid ainult eemalt. Karjalaudast on ehitatud saeraam ja vanemate taluski hulguvad karjamaadel vaid lambad. Ei tea, kas lüpsioskus on nagu jalgrattasõit, mis kunagi meelest ei lähe...
Tarkusetera: Piimatooted ei pruugi kõigile kasulikud olla. Kui kannatad pidevate seedehäirete käes, lase igaks juhuks uurida ka laktoositalumatust.
Oma lapsepõlvest mäletan lehmi väga hästi. Palju lehmi. Väga palju. Lisaks sellele, et vanematekodus pidevalt paar piimaandjat oli, töötas mu armas vanaema karjalaudas. Kui sellele mõtlen, tuleb silme ette roosat värvi farmihoone ja seal säravpunase karvaga lehmade rivid. Kolhoosi laudas oli sadu lehmi. Vanaema askeldas neist 50ga. (TÄIENDUS: sain juba nii vanaemalt kui emalt märkuse, et neid lehmi polnud mitte 50 nagu minu mälu seda ütles, vaid koguni pisut üle 70. Palun südamest vabandust ja juhin tähelepanu sellele, et see oli 20 aastat tagasi - mu matemaatika oli siis tõenäoliselt kehvem kui praegu) Memmel jagus aega, et igale loomale hea sõna öelda, tema lehmad andsid hästi piima ja läikisid puhtusest. Eesrindlik lüpsja, nagu tol ajal öeldi.
Ma ei käinud siis veel kooliski, kuid tee karjalauda juurde oli tuttav. Ise lüpsma õppisin siiski kodus. Lehm, kellega esimesed katsed teha sai, kandis just punasele lehmale mõeldud nime Mooni. Samal ajal oli naabersõime ääres musta-valgekirju Tähik, aga too oli pisut äkiline. Kui ikka midagi ei meeldinud, käis jalg nii kiirelt, et lüpsik ümber ja kogu ilm piima täis – lüpsja kaasaarvatud. Imelikud isud olid tal ka: korra nägin kurja vaeva, et üht tuulest viidud kiletükki tal hambust kätte saada. Tõenäoliselt oli osa sellest juba kuskil seedekulglas ootamas, et uuesti üles mäletsemisse tulla.
Paremini mäletan lehma nimega Reedik. Tema oli noor ja rahu ise. Reedik oligi see, keda vist kõige rohkem lüpsma pidin. Oli ju 8. eluaastaks piimasikutamine nii selge, et vajadusel sai kaks lehma jutti ära lüpstud, muust talitamisest rääkimata. Õhtuti abistasin vanemaid ikka sageli, kuid juhtus ka nii, et vahel tuli vanemate töö tõttu asuda hommikul kella 6 ajal loomadega toimetama. Lehmad lüpstud ja heinad ette antud, pesema, riideid vahetama, kõht täis ja kooliminek. Oli uhke tunne küll, et ma olen nii tubli, et saab midagi nii vastutusrikast mulle usaldada. Hommikune ärkamine oli pisut tüütu ning eks oli minulgi levinud „miks-mina“ sündroom, kuid praegu tagasi vaadates on see üks väga lahe lapsepõlvemälestus.
Lehmadega seoses tuleb veel meelde, kuidas ootasime vasikate sündi. Väiksed vasikad on ju nii armsad. Kuna vasikat piimalehmale nisa otsa reeglina ei lasta, siis pidime pisikest ämbrist jootma. Käsi piima sisse ja vasikas luristama. Mõne aja pärast polnud kätt enam vaja – anna aga ämber ette ja nohinal einestamine võis alata. Lisaks sellele meeldis lehmade miniversioonidele niisamagi sõrmi lutsida. See oli niisama mõnus kui kahe kõrva vahelt sügamine. Just sealt, kus sarved ühel hetkel kasvama hakkasid.
Praegu vaatan lehmasid ainult eemalt. Karjalaudast on ehitatud saeraam ja vanemate taluski hulguvad karjamaadel vaid lambad. Ei tea, kas lüpsioskus on nagu jalgrattasõit, mis kunagi meelest ei lähe...
Tarkusetera: Piimatooted ei pruugi kõigile kasulikud olla. Kui kannatad pidevate seedehäirete käes, lase igaks juhuks uurida ka laktoositalumatust.
/lugu ilmus augustikuu Nipiraamatus/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar