Alustaks algusest

Tere!

Uskumatu, et ma tegingi endale blogi. Pole elus olnud väga hea üleskirjutaja - päevikupidaja või oma laste beebiraamatute täitja. Vähemalt pole ma kellelegi vandunud, et ma ei hakka iial blogi vms pidama, sest muidu peaks ma praegu tugevalt oma sõnu sööma.

Miks siis ikkagi? Idee sündis vist tänu sellele, et märtsikuus asus meile elama kokkerspanjelikutsikas Thessa. Kuna sellega muutus minu loomapidamiskogemustes nii mõndagi ja tulevik tõotas tulla huvitav kõigi ametlike asjatamiste ja näituste tõttu, mõtlesin, et hakkaks kirja panema, kuidas sai veendunud "milleks mulle tõukoer"-inimesest näitusekoera kasvataja. Algne formaat pisut muutus, kui Naistelehe Nipiraamat tundis huvi mu loomalugude vastu, kuid põhimõte jäi samaks. Ma saan kirjutada loomadest ja oma kogemustest suuremate ja väiksemate pudulojustega (see on öeldud kõige armastusväärsemalt).

Kirjutan seda esimest sissekannet ja Thessa lesib mu labajalgadel. Mõnus tunne. Ameerika kokkerspanjel oli mu unistustes juba aastaid. Selle tõu silmad vallutavad kõigi südame. Tema pisut lokilised kõrvad on nagu kaks patsi ja rõõmsameelsus ning truudus toovad leevendust ka kõige masendavamasse päeva. Olin kunagi täiesti veendunud, et kokkerspanjel peab olema must, kuid ma armusin... Armusin Thessa emasse. Ella on imeilus helebeez kokkeridaam ja Thessa on oma ema tilluke koopia. Minu jaoks muidugi veel erilisem.

Nii palju siis esialgu blogialustamise põhjustest ja "peasüüdlasest". Võimalik, et siia ei tule ainult loomalood, sest vahel on muidki mõtteid, mis soovivad välja pääseda. Ülalpool juba mainisin, et olen kehv päevikupidaja, seega oleks mõttetu luua mitu erinevat blogi. Püüan aga postitused ära jaotada, et need, kes ainult loomadest soovivad lugeda, seda ka teha saaks.

Loodan, et naudite lugude lugemist sama palju kui mina nende kirjutamist. Osa lugudest on ilmunud Naistelehe Nipiraamatu lemmikloomarubriigis. Siia panen need pärast loo avaldamist trükimeedias. Võimalik, et mõnede täiendustega.

Pai kõigile karvastele ja sulelistele!