Täna oli selline eriline päev. Esimest korda olin päeva niimoodi kodus, et mõlemad lapsed olid küla peal. Ema võttis kutid päevaks enda juurde, sest minul tuli tahtmine üks suurpuhastus ette võtta. Oli soov visata minema hulk mittevajalikke asju ning koristada sahvrit, kappe ja rõdu - kui seda teha koos lastega, siis mõne aja pärast avastan minemavisatud asjad mänguasjakastist (vahel murran tükk aega pead, kas need sattusid sinna minu hajameelsusest või olid siiski kahe prügikastikolli sõrmed mängus). Lisaks sellele tahtsin korralikult tube tuulutada, mitte pidevalt kommunikeeruda mehega, millises toas parajasti aken lahti on ja millises toas parajasti meie "tahtsin-näha-kus-see-murutraktori-hääl-tuleb" noormees - koduselt Johnny-boy - viibib.
Nagu igas korralikus koerapidajate peres, leiab ka meil looma Canis lupus familiaris karvkatte jääke. /Muide - mulle väideti, et emaste kokkerspanjelite, eelkõige heledate, karv ei kasva nii jõudsalt kui meessoost isenditel - peaks vist oma tipsile soouuringu läbi viima/ Nojah - tegelikult oleme kõik rahul, et koeral karva küllaga. Aga mitte see polnud oluline. Pigem see, et Thessa oli veendunud, et ühtlane karvakiht peaks kodu palju hubasemaks tegema. Kui sai kuskilt suurem tolm minema, istus ta rahumeeli maha ja kukkus end kratsima. On ju tal nii imekena ja pehme karv ning eks üks korralik pesa peagi pehmelt vooderdatud olema.
Nüüd vist tegin pisut liiga loomale. Nii hull just asi polnud, aga tõepoolest - kui lastetuba sai üle käidud, hoidsime ust kinni, et meie karvik uut segadust ei korraldaks.
Lisaks ülesandele hoida stabiilset karvataset meie vaipadel oli Thessal täna muidki muresid. Peremees läks rõdule - ja teda ei võetudki kaasa! Oh õudu! Perenaine toimetas köögis - tõstis selle vahepeal nii koli täis, et vaene loomake pidi esikust pealt vaatama. Kus on loomakaitse silmad? Ning mis kõige jubedam - lapsi polnud kodus! Koer käis iga natukese aja tagant ukse taga kuulatamas. Nuttu ja niuksumist kostus ka sageli. Olen enam kui kindel, et ta igatses lapsi ega saanud aru, kus nad on. Mees käib kodust ära - see ju tavaline - pea igapäevane. Naine käib - no mõnikord ilma temata ka. Aga lapsed kadunud ja suured kodus. Kogu maailm on pea peale pööratud. 
Õnneks lõppes see kohutav päev kenasti. Karvahulga suhtes võitsin mina, lapsed jõudsid ka koju tagasi ja koer leidis taas hingerahu...vist. Kindel pole. Magab teine praegu ukse ees - vaja vist valvata, et keegi perekonnast jälle putket ei pane.
Tere
VastaKustutaVäga tore blogi. Mul aga hoopis selline küsimus - kirjutan Anne ja Stiili ajakirja lugu paaridest, kus üks on ühelt maalt pärit ja teine teiselt maalt. Täpsemalt siis - vaatlen, millised on tüüpilised suhteprobleemid, mis selliseid paare kummitavad. Näiteks kohanemisraskused uuel maal, mis ka suhet pingestama hakkavad. Või olukorrad, kus arusaamatusi võib tekitada see, mida kumbki peab loomulikuks käitumisviisiks sõltuvalt oma kultuuritaustast.
Ega teil ei oleks huvi paari lausega kommenteerida seda teemat? Mu meiliaadress on merit.kask@gmail.com
Oleksin väga tänulik, kui ühendust võtaksite.
head,
Merit