Pereplaneerimine

„Emme, ma tahan endale koera!“ „Vaata, kui armas hamster! Emme, ma tahan!“ „Kristil on nii nunnu jänes. Miks mina ei tohi?“
Kas ei teki vahel tunnet, et oleks see vaid nii lihtne? Astuks loomapoodi ja võtaks esimese karvakera, kes oma nööpsilmade või ringisebimisega ära võlub. Või koputaks naabritädi uksele – tema kassidest vähemalt ühel on kindlasti pojad. Pole ju küsimustki! Muidugi on loomad armsad. Oleks küll mõnus, kui saaks vahel sooja kiisu kaissu võtta või koju jõudes leida eest kutsa, kelle saba ähvardab suurest rõõmust küljest ära kukkuda. No teate küll – nagu traaditükk, mis murdub, kui liigselt edasi-tagasi painutada.
Hea kujutlusvõimega võib ka näha, kuidas kalad tummalt tervitades suud maigutavad ja uskuge – omaette vaatepilt on lontkõrvküülik, kes tähelepanu ja toidu mangumiseks käpad nagu palvetamiseks kokku paneb. Selle juurde kuulub veel hüpnotiseeriv pilk ja ma peaaegu kuulen teda uimastavalt sosistamas: „Khapšaaš – tahan kapsaaast...“.
Kui Sa siiani loed, siis järelikult loomapoe poole veel samme seadma ei hakanud. Muidugi. Loomavõtmine on täis palju „agasid“ ning nõuab tõsist arutlemist, endasse vaatamist ja nagu mulle meeldib öelda – pereplaneerimist.
Kindlasti ei taha ma kedagi solvata, kasutades väljendit pereplaneerimine. „Ei saa ju lapsi ja loomi üheselt võtta,“ kuulen nii mõndagi ütlemas. Kuid kas pole uue pereliikme lisandumisplaanid üpris sarnased? Mõlemal juhul arutleme, kas meil on ajaliselt ja rahaliselt võimalik uue pereliikme peale mõelda. Lisakohustused ja vastutus kaasneb kindlasti.
Omal moel mõeldakse lemmiklooma võtmise üle detailsemalt kui lapse saamisele. Eks muidugi on mõlemaga oma hirmud, probleemid ja mõtted, kuid lapse saamine on midagi väga loomulikku ja instinktiivset. Me ei mõtle ju – kes ta järel koristama hakkab, kes temaga õues käib, kes talle süüa ostab, kes kammib ja peseb. Nojah, samas mõtleme, kas me saame majanduslikult hakkama ja kas oleme lapseks valmis, kuid igapäeva üksikasjadesse tavaliselt ei lasku. Oleks ju naljakas arutada, kes hakkab mähkmeid vahetama ja kes vannitama.
On täiesti loomulik, et pere saab järeltulijad. Samamoodi näib, et on täiesti loomulik, et ühel hetkel on peres ka lemmikloomaküsimus.
Üldiselt näib mulle, et kui algul on küsimuseks, kas perekond peaks suurenema, siis läbimõeldud loomavõtmise korral ei teki reeglina kahtlust, kas lemmik sobib perega. Ühel hetkel avastad, et see on kõige loomulikum asi üldse, et sul on loomake. Kuidas üldse sai varem ilma? Nojah – hommik ei alanud näiteks sellega, et märg koerakeel lisaks põhjalikule näopuhastusele ka su kõrvade süvapesu ette tahab võtta. Või sellega, et püüad unise peaga välja mõelda, mida oleks kõige mugavam selga visata, et jalgu ristishoidva loomaga kiirelt õue joosta ning oma väljanägemisega mitte naabreid ära ehmatada.
Lisaks - enne kutsikavõtmist ei varastanud keegi WCst paberirulle ning sa ei leidnud hetk hiljem neidsamu rulle elutoa põrandal laialilaotatuna. Siiski on rõõmu ja siirast armastust väga palju ning just seetõttu ongi paljudes peredes loomad.
Kuu nõuanne:
Enne looma võtmist mõtle sellele hoolega ja aruta terve perega. Hüljatud loomi on maailmas palju – pole ju vaja, et mõni neist Sinu hingele jääks. Loomad on armsad ja neist on palju rõõmu, kuid nad vajavad aega ja tähelepanu. Veendu, et saad seda võimaldada.

/lugu ilmus juunikuu Nipiraamatus/