Kui ma päris pisimudilane olin, kartsin meeletult kõiki koduloomi. Kui koer tuli tuppa, istus Liisu kapi otsas ja kui kass oli esikus, siis Liisu ei pääsenud isegi tuppa – tõeline kassiahastus. Tagantjärgi koomiline, kuid siis oli see tõsine probleem. Hirm hakkas leevenduma siis, kui minu pärast üks väikese koera kutsikas elamisse toodi – kasvas temast küll üks õelama iseloomuga loom, keda üldse näinud olen. Käisin teda veel ise välja valimas. Naljakas, kuidas lapse mälu oma arusaamise järgi muudab. Mäletan täpselt seda aita, kus tookord kutsikad olid ja silme ette tuleb ruum, kus oli vähemalt 50 kutsikat kihutamas. Nagu 101 dalmaatsia koera. Tegelikult olevat sebivaid kutsikaid olnud vist ainult viis, aga kerge koerahirmuga lapse pilgule tundus, et neid oli hirmus palju.
Võõraste koerte osas olen siiani ääretult umbusklik, kuid kasse ma enam ei karda. Kuigi tõsi – olen näinud ka hiirekuningaid, kes oma leppimatusega hirmu peale ajavad. Erinevalt mu kassifanaatikust õest ei kuulu nad kindlasti mu lemmikute hulka. Mul on tunne, et ei suuda nendega kuidagi ühist keelt leida. Pisikesi kassipoegi on nii mõnus pihus hoida, nende pisikesed küüned on nõelteravad ja raske on uskuda, kui suuri kriime need nahale jätavad. Samuti on ju lahe vaadata kassipoegade mängulusti. Suured ja kurjad kõutsid jäävad aga kaugelt vaatamiseks.
Üks selline tigedik on meil metsataluski. Uhke punane isakass, kes otsustab ise, mida endaga teha lubab ja kellel. Arvad küll, et võtad sülle, teed pai, sügad lõuaalust ja käitud veel mitmel viisil, mis külmemagi kassisüdame sulatama peaks, kuid ei midagi. Ikka pead valvel olema, sest järgmisel hetkel ta kasutab oma...ei, mitte küüsi...hambaid! See kass hammustab! Isegi siis, kui soovisin temast fotomodelli teha ning au ja kuulsust lubasin, andis ta karmilt märku, et mäng käib tema reeglite järgi. Olin löödud.
Oma võlu kassidel siiski on. Positiivsest meenub mulle kohe meie super hiirepüüdja Kita. Juba selle kassi välimus oli tähelepanuväärne – pisikest kasvu, pikakarvaline ja tema kasukas võis kokku lugeda seitse erinevat värvitooni. Iseloom tal nii kuldaväärt polnud, vahel käis ikka laualt head-paremat näppamas, kuid sellist kütti pole ma varem näinud. Kasvult väike, kuid vedas kohale nii suured rotid, mutid kui ka loomulikult pisemad põlluhiired. Kord, kui tal pojad olid, saabus ta koju veel elusa saagiga. Seda ürgsel põhjusel – see hiir oli mõeldud poegadele harjutamiseks. Valvas mamma jälgis, et näriline liiga kaugele ei punuks ja lapsed siis harjutasid. Humaanseks hukkamiseks seda igatahes nimetada ei saanud, aga seesugune see loodus juba kord on.
Nõuanne: ära õpeta kassi ega ka koera mängima sinu käte või jalgadega. Väikeloomaga on vahva küll, kuid suur loom on tugevam ja teeb rohkem haiget ning ümber kasvatada on keerulisem. Samuti pole ju tore, kui kiisu teie külalisele varvastesse kargab.
Võõraste koerte osas olen siiani ääretult umbusklik, kuid kasse ma enam ei karda. Kuigi tõsi – olen näinud ka hiirekuningaid, kes oma leppimatusega hirmu peale ajavad. Erinevalt mu kassifanaatikust õest ei kuulu nad kindlasti mu lemmikute hulka. Mul on tunne, et ei suuda nendega kuidagi ühist keelt leida. Pisikesi kassipoegi on nii mõnus pihus hoida, nende pisikesed küüned on nõelteravad ja raske on uskuda, kui suuri kriime need nahale jätavad. Samuti on ju lahe vaadata kassipoegade mängulusti. Suured ja kurjad kõutsid jäävad aga kaugelt vaatamiseks.
Üks selline tigedik on meil metsataluski. Uhke punane isakass, kes otsustab ise, mida endaga teha lubab ja kellel. Arvad küll, et võtad sülle, teed pai, sügad lõuaalust ja käitud veel mitmel viisil, mis külmemagi kassisüdame sulatama peaks, kuid ei midagi. Ikka pead valvel olema, sest järgmisel hetkel ta kasutab oma...ei, mitte küüsi...hambaid! See kass hammustab! Isegi siis, kui soovisin temast fotomodelli teha ning au ja kuulsust lubasin, andis ta karmilt märku, et mäng käib tema reeglite järgi. Olin löödud.
Oma võlu kassidel siiski on. Positiivsest meenub mulle kohe meie super hiirepüüdja Kita. Juba selle kassi välimus oli tähelepanuväärne – pisikest kasvu, pikakarvaline ja tema kasukas võis kokku lugeda seitse erinevat värvitooni. Iseloom tal nii kuldaväärt polnud, vahel käis ikka laualt head-paremat näppamas, kuid sellist kütti pole ma varem näinud. Kasvult väike, kuid vedas kohale nii suured rotid, mutid kui ka loomulikult pisemad põlluhiired. Kord, kui tal pojad olid, saabus ta koju veel elusa saagiga. Seda ürgsel põhjusel – see hiir oli mõeldud poegadele harjutamiseks. Valvas mamma jälgis, et näriline liiga kaugele ei punuks ja lapsed siis harjutasid. Humaanseks hukkamiseks seda igatahes nimetada ei saanud, aga seesugune see loodus juba kord on.
Nõuanne: ära õpeta kassi ega ka koera mängima sinu käte või jalgadega. Väikeloomaga on vahva küll, kuid suur loom on tugevam ja teeb rohkem haiget ning ümber kasvatada on keerulisem. Samuti pole ju tore, kui kiisu teie külalisele varvastesse kargab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar