Kui lapsed endale looma hakkavad igatsema, siis sageli vaadatakse just igasugu näriliste poole. Hamstrid, merisead, hiired ja rotid nõuavad puurielanikena vähem toimetamist kui kassid ja koerad. Ei pea muretsema mööbli või vaipade pärast, ei pea mitu korda päevas õues käima. Puuri puhastamisega saab hakkama juba üpris väike laps ja küll supitegemisest see porgandijupp ka alles jääb.
Mulle isiklikult meeldivad küülikud ja tšintšiljad rohkem. Viimaseid pole meie peres veel majutatud, kuid küülikuid on meil olnud päris palju. Algas see legendaarsest Lottast, kes pigem koerana käitus. Seejärel päästsime räpasest loomapoest klaaspuurist Pippi, kellele sünnikeskkond vist piisavalt traumaatiliselt mõjus, sest närviline ja hirmunud oli ta oma elu lõpuni ning tagatipuks jäi ta tõenäoliselt ajukasvaja tõttu ühest silmast pimedaks. Kuna arst arvas, et valusid tal pole, ei suutnud me Pippit magama panna. Selleks, et Lotta teda kuidagi kiusata ei saaks, saatsime ta mu õe juurde „sanatooriumisse“, kus ta siis värskes õhus maatoitu süües oma päevad lõpule veeretas. Korraks käis meilt läbi ka Joosu – isane angooraküülik, kes oli kingitud heale sõbrale. Kahjuks ei saanud kingiomanik kiire elutempo pärast loomakest endale jätta ning meil selgus, et Joosu lendlev karv tekitab ühel pereliikmel allergiaid (huvitav, teiste küülikutega seda probleemi polnud). Nii leidis ka Jospel uue kodu ja pisikese perenaise, kes teda hellalt armastas. Rekordina oli meil aga ühel hetkel seitse küülikut, sest lisaks nimetatud täiskasvanud jänestele olid Lottal samal ajal neli imearmsat pojakest.
Pärast Lotta kummalist surma – ei osanud isegi arst arvata, miks meie kallike oma neljandal eluaastal lihtsalt maha jahtus – ei tahtnud me tükk aega endale uut küülikut. Kuigi praeguseks on meil küülik, keda kõige rohkem lihtsalt Jäneseks kutsutakse, ei suuda mitte miski kustutada mälestust erilisest Lottast.
Küülikute kõrval on meil närilisi veelgi olnud. Nimelt mõned erivärvilised liivahiired. Nemad sattusid meile üpris kogemata, kuid nad olid vahvad. Hiired on nagu hiired ikka – askeldavad ringi, mängivad vetsupaberirullides peitust, jooksevad rattas ning magavad suures puntras nii, et ei ei saa arugi, kui palju neid siis kokku on. Arvasin neist väga hästi kuni ühel hommikul vaatas puurist vastu midagi väga õõvastavat. Teadmata põhjustel oli üks hiirtest loojakarja läinud ning liivahiirtele üpris tavapäraselt olid ülejäänud kaaslased „puuri puhastanud“. Nagu sellest veel vähe, olid nad püüdnud vist puuri hubasemaks muuta. Nimelt: surnud hiir oli lihtlabaselt nahka pistetud ja tema nahk puuripõhja laotatud nagu safariküttide trofee. Ma ei suutnud neid loomakesi sellest hommikust enam sama pilguga vaadata. Olgu öeldud, et millegipärast surid veel paar hiirt ja neist ühe saatus oli sarnane. Teise saime tervelt kätte. Targematega nõu pidades ei osatud kindlalt öelda, miks nad surid, kuid eks ole näriliste eluiga niisamagi üpris lühike. Surnud kaaslase söömine on aga üpris normaalne, sest laibad meelitavad kohale röövloomi, mis võib osutuda ohtlikuks kogu pesakonnale.
Nõuanne: näriliste eest hoolitsemine on jõukohane ka lastele, kuid olge valmis toeks olema, kui armsat lemmikut ühel päeval enam pole.
Mulle isiklikult meeldivad küülikud ja tšintšiljad rohkem. Viimaseid pole meie peres veel majutatud, kuid küülikuid on meil olnud päris palju. Algas see legendaarsest Lottast, kes pigem koerana käitus. Seejärel päästsime räpasest loomapoest klaaspuurist Pippi, kellele sünnikeskkond vist piisavalt traumaatiliselt mõjus, sest närviline ja hirmunud oli ta oma elu lõpuni ning tagatipuks jäi ta tõenäoliselt ajukasvaja tõttu ühest silmast pimedaks. Kuna arst arvas, et valusid tal pole, ei suutnud me Pippit magama panna. Selleks, et Lotta teda kuidagi kiusata ei saaks, saatsime ta mu õe juurde „sanatooriumisse“, kus ta siis värskes õhus maatoitu süües oma päevad lõpule veeretas. Korraks käis meilt läbi ka Joosu – isane angooraküülik, kes oli kingitud heale sõbrale. Kahjuks ei saanud kingiomanik kiire elutempo pärast loomakest endale jätta ning meil selgus, et Joosu lendlev karv tekitab ühel pereliikmel allergiaid (huvitav, teiste küülikutega seda probleemi polnud). Nii leidis ka Jospel uue kodu ja pisikese perenaise, kes teda hellalt armastas. Rekordina oli meil aga ühel hetkel seitse küülikut, sest lisaks nimetatud täiskasvanud jänestele olid Lottal samal ajal neli imearmsat pojakest.
Pärast Lotta kummalist surma – ei osanud isegi arst arvata, miks meie kallike oma neljandal eluaastal lihtsalt maha jahtus – ei tahtnud me tükk aega endale uut küülikut. Kuigi praeguseks on meil küülik, keda kõige rohkem lihtsalt Jäneseks kutsutakse, ei suuda mitte miski kustutada mälestust erilisest Lottast.
Küülikute kõrval on meil närilisi veelgi olnud. Nimelt mõned erivärvilised liivahiired. Nemad sattusid meile üpris kogemata, kuid nad olid vahvad. Hiired on nagu hiired ikka – askeldavad ringi, mängivad vetsupaberirullides peitust, jooksevad rattas ning magavad suures puntras nii, et ei ei saa arugi, kui palju neid siis kokku on. Arvasin neist väga hästi kuni ühel hommikul vaatas puurist vastu midagi väga õõvastavat. Teadmata põhjustel oli üks hiirtest loojakarja läinud ning liivahiirtele üpris tavapäraselt olid ülejäänud kaaslased „puuri puhastanud“. Nagu sellest veel vähe, olid nad püüdnud vist puuri hubasemaks muuta. Nimelt: surnud hiir oli lihtlabaselt nahka pistetud ja tema nahk puuripõhja laotatud nagu safariküttide trofee. Ma ei suutnud neid loomakesi sellest hommikust enam sama pilguga vaadata. Olgu öeldud, et millegipärast surid veel paar hiirt ja neist ühe saatus oli sarnane. Teise saime tervelt kätte. Targematega nõu pidades ei osatud kindlalt öelda, miks nad surid, kuid eks ole näriliste eluiga niisamagi üpris lühike. Surnud kaaslase söömine on aga üpris normaalne, sest laibad meelitavad kohale röövloomi, mis võib osutuda ohtlikuks kogu pesakonnale.
Nõuanne: näriliste eest hoolitsemine on jõukohane ka lastele, kuid olge valmis toeks olema, kui armsat lemmikut ühel päeval enam pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar