Nii umbes 15 aastat tagasi õnnestus mul viibida Vändra metsas Pärnumaal ühes vahvas looduslaagris. Lisaks kõiksugu veeputukate uurimisele mäletan eriti eredalt üht hommikut, mil ajasime end üles kuskil poole viie ajal selleks, et Hendrik Relvega minna metsa jalutama ja erinevaid linnulaule kuulama. Sellest kujunes mu elu üks põnevamaid metsaskäike. Pean küll kahjuks tunnistama, et õpitust palju on aegade jooksul muule infole ruumi teinud, kuid linnud on minu jaoks siiani huvitavad ja Hendrik Relve vastu tunnen ääretult suurt austust.
Kooliajast mäletab pea igaüks, et lehelind laulab „tsilk-tsolk-tsilk-tsolk“. Vanarahvas teadvat rääkida, et ta selle lüpsitüdruku kõrval õppinud. Ikka nii nagu nisast piima sikutati – tsilk-tsolk. Metsvindi „siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk“ on ka paljudele tuttav. Käo „ku-ku“ ja koduse kana kaagutamisega ei tohiks probleeme olla. Kindlasti on natukenegi looduses viibinud inimesed kuulnud ka peoleod ja ööbikut. Kui viimase äge laksutamine võib lausa uinumist segada, siis peoleo flööditaoline vilistamine on mu meelest pisut uimastavgi. Kui aga peoleo ehk rahvasuus vihmakassiks kutsutu kräunuma hakkab, oleks kodust välja minnes targem vihmavari kaasa pakkida.
Tuttavam linnuke võib ka olla lõoke, kelle hele triller kõrges sinitaevas on minu jaoks kui kevade kuulutamine. Meile kalli pääsukese laulu peaks ka igaüks tundma.
Lisaks kõigele sellele on meil ka vägagi põneva häälega linnukesi. Ühel õhtul aiamaal olles kuulsime naljakat kõgisevat heli. Tegu väga omapärase linnu – koovitajaga. Muidu ehk tähelepandamatu linnuke, kuid mulle meelde jäänud kuidagi ebaproportsionaalsete jalgade ja pika kõvera nokaga. Ahjaa – tõesti on tegu kOOvitaja, mitte kIIvitajaga. Nii mõnigi kord olen leidnud ennast selgitamast, et ei, ma ei aja linde segi, meil ongi kaks nii sarnase nimega tiivulist liikvel.
Põnevate häälte kõrval on väga huvitav, et meil on olemas ka oma „papagoid“. Erksavärvilised sulekuued näivad kuuluvat vaid troopiliste lindude juurde, kuid kas olete näinud pisikest ohakalindu? Või eelpoolnimetatud peoleod? Kui kirkalt sinine on jäälind ja kui imeline on siidisaba. Rohekas annab aga tooni nii paljudele – hallrähn, roherähn, rohevint ja lehelind on vaid mõned neist. Värvilisematest tulevad meelde veel punase kõhuga leevike, suurnokk-vint ja pasknäär, kes on küll kena, kuid ülimalt tüütu marjavaras.
Mõeldes siin erilistest lindudest tuli mulle meelde, et kunagi elasid meil talus uhked tutiga kanad. Juba nende väljanägemine oli vahva, kuid lisaks sellele olid nad iseloomult väga seltsivad ja uudishimulikud. Eriti on meeles üks musta peatutiga muneja, kelle vasekarva sulestik alati läikis ja kes oli suur sõber nii inimeste kui loomadega. Kahjuks saigi see talle saatuslikuks - ju ta lendas seasulgu ruigamite pealt kärbseid nokkima, kuid tigedale kuldile see ei meeldinud ja nii meie kõigi lemmik otsa leidis.
Nupuke: looduses käies hoia silmad ja kõrvad lahti. Lausa imeline, mida meie loodus pakkuda võib...
Kooliajast mäletab pea igaüks, et lehelind laulab „tsilk-tsolk-tsilk-tsolk“. Vanarahvas teadvat rääkida, et ta selle lüpsitüdruku kõrval õppinud. Ikka nii nagu nisast piima sikutati – tsilk-tsolk. Metsvindi „siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk“ on ka paljudele tuttav. Käo „ku-ku“ ja koduse kana kaagutamisega ei tohiks probleeme olla. Kindlasti on natukenegi looduses viibinud inimesed kuulnud ka peoleod ja ööbikut. Kui viimase äge laksutamine võib lausa uinumist segada, siis peoleo flööditaoline vilistamine on mu meelest pisut uimastavgi. Kui aga peoleo ehk rahvasuus vihmakassiks kutsutu kräunuma hakkab, oleks kodust välja minnes targem vihmavari kaasa pakkida.
Tuttavam linnuke võib ka olla lõoke, kelle hele triller kõrges sinitaevas on minu jaoks kui kevade kuulutamine. Meile kalli pääsukese laulu peaks ka igaüks tundma.
Lisaks kõigele sellele on meil ka vägagi põneva häälega linnukesi. Ühel õhtul aiamaal olles kuulsime naljakat kõgisevat heli. Tegu väga omapärase linnu – koovitajaga. Muidu ehk tähelepandamatu linnuke, kuid mulle meelde jäänud kuidagi ebaproportsionaalsete jalgade ja pika kõvera nokaga. Ahjaa – tõesti on tegu kOOvitaja, mitte kIIvitajaga. Nii mõnigi kord olen leidnud ennast selgitamast, et ei, ma ei aja linde segi, meil ongi kaks nii sarnase nimega tiivulist liikvel.
Põnevate häälte kõrval on väga huvitav, et meil on olemas ka oma „papagoid“. Erksavärvilised sulekuued näivad kuuluvat vaid troopiliste lindude juurde, kuid kas olete näinud pisikest ohakalindu? Või eelpoolnimetatud peoleod? Kui kirkalt sinine on jäälind ja kui imeline on siidisaba. Rohekas annab aga tooni nii paljudele – hallrähn, roherähn, rohevint ja lehelind on vaid mõned neist. Värvilisematest tulevad meelde veel punase kõhuga leevike, suurnokk-vint ja pasknäär, kes on küll kena, kuid ülimalt tüütu marjavaras.
Mõeldes siin erilistest lindudest tuli mulle meelde, et kunagi elasid meil talus uhked tutiga kanad. Juba nende väljanägemine oli vahva, kuid lisaks sellele olid nad iseloomult väga seltsivad ja uudishimulikud. Eriti on meeles üks musta peatutiga muneja, kelle vasekarva sulestik alati läikis ja kes oli suur sõber nii inimeste kui loomadega. Kahjuks saigi see talle saatuslikuks - ju ta lendas seasulgu ruigamite pealt kärbseid nokkima, kuid tigedale kuldile see ei meeldinud ja nii meie kõigi lemmik otsa leidis.
Nupuke: looduses käies hoia silmad ja kõrvad lahti. Lausa imeline, mida meie loodus pakkuda võib...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar