Emad teavad kindlasti, kui jube on lapse esimene haigus. Olgu pisike nii vana kui tahes, ikka on ta ju liiga väike, et tõvevoodis olla. Hiljuti kogesin samalaadset tunnet, kuid seekord oli tegu meie kõige noorema pereliikme ehk siis kokkerspanjel Thessaga.
Thessa on meil elanud aastakese ja olnud täiesti terve ja aktiivne tegelane. Paar nädalat tagasi avastasin aga ta rinnakult karvade seest hirmsa musta kooriku, mille vahelt paistis leemendav haavand. Välja nägi see välja piisavalt kole, et minu mõistus sai kiirelt otsa. Kuna aga kell oli pool üks öösel, olin sunnitud hommikuni ootama, et targematega nõu pidada. Siis piisas vähem kui minutist, et loomaarst teisel pool telefonitoru murelikuks muutus ja nii panime end valmis esimeseks arstikülastuseks.
Väikse vahelepõikena ütlen, et loomaarstid on minu jaoks täiesti omaette inimklass. Inimesed, kes oskavad aidata loomi – loomi, kes ei oska sõnadega väljendada oma muresid. Osa veterinaaridest on mu meelest lausa müstiliste võimetega, kui tekib vajadus maha rahustada koer, keda mina ka aia tagant vaadata ei julgeks või tegeleda pisinärilisega, kes tavaliselt iga silmapilku põgenemiseks kasutaks. Tõenäoliselt on selle ameti heroiseerimises „süüd“ ka inglasest loomaarstil pseudonüümiga James Herriot. Tema lõbusaid raamatuid enda elust ja tööst olen lugenud ikka ja jälle ning mis seal salata – ka tol rahutul ööl lappasin peas läbi just tema kogemusi, et mingitki pidepunkti leida.
Niisiis. Arstile. Huvitav, mis meel see koerale mu plaanidest teada annab? Kui muidu läheb Thessa autosse joostes, siis seekord venis ja ka sõidu ajal rapsis rahutult. Eks ma olin ise ka närvis – mure närib, kiire ja lisaks sellele olid kaks kratti koera kaelarihma kuskile kindlasse kohta ära pannud ning olin sunnitud kasutama vana ja lapitut – piinlik, kas pole.
Ei saa öelda, et ma hiljemgi uhkust tunda sain. Haudunud ja mädaselt leemendav nahk tegi loomale ääretut valu ning seega oli eeskujulikku käitumist pisut palju oodata. Pärast mitut maadlusmatši ja kohtumist uue sõbra – suukorviga, istusin loomal peaaegu seljas ning arst pääses haiget kohta pügama ja puhastama.
Thessa on meil elanud aastakese ja olnud täiesti terve ja aktiivne tegelane. Paar nädalat tagasi avastasin aga ta rinnakult karvade seest hirmsa musta kooriku, mille vahelt paistis leemendav haavand. Välja nägi see välja piisavalt kole, et minu mõistus sai kiirelt otsa. Kuna aga kell oli pool üks öösel, olin sunnitud hommikuni ootama, et targematega nõu pidada. Siis piisas vähem kui minutist, et loomaarst teisel pool telefonitoru murelikuks muutus ja nii panime end valmis esimeseks arstikülastuseks.
Väikse vahelepõikena ütlen, et loomaarstid on minu jaoks täiesti omaette inimklass. Inimesed, kes oskavad aidata loomi – loomi, kes ei oska sõnadega väljendada oma muresid. Osa veterinaaridest on mu meelest lausa müstiliste võimetega, kui tekib vajadus maha rahustada koer, keda mina ka aia tagant vaadata ei julgeks või tegeleda pisinärilisega, kes tavaliselt iga silmapilku põgenemiseks kasutaks. Tõenäoliselt on selle ameti heroiseerimises „süüd“ ka inglasest loomaarstil pseudonüümiga James Herriot. Tema lõbusaid raamatuid enda elust ja tööst olen lugenud ikka ja jälle ning mis seal salata – ka tol rahutul ööl lappasin peas läbi just tema kogemusi, et mingitki pidepunkti leida.
Niisiis. Arstile. Huvitav, mis meel see koerale mu plaanidest teada annab? Kui muidu läheb Thessa autosse joostes, siis seekord venis ja ka sõidu ajal rapsis rahutult. Eks ma olin ise ka närvis – mure närib, kiire ja lisaks sellele olid kaks kratti koera kaelarihma kuskile kindlasse kohta ära pannud ning olin sunnitud kasutama vana ja lapitut – piinlik, kas pole.
Ei saa öelda, et ma hiljemgi uhkust tunda sain. Haudunud ja mädaselt leemendav nahk tegi loomale ääretut valu ning seega oli eeskujulikku käitumist pisut palju oodata. Pärast mitut maadlusmatši ja kohtumist uue sõbra – suukorviga, istusin loomal peaaegu seljas ning arst pääses haiget kohta pügama ja puhastama.
Diagnoos – „hotspot“ ehk märg dermatiit. Põhjus – kes teab; võimalik, et niiske karv põhjustas magades naha haudumise. Ravi – puhastada, hoida kuivas, puhastada ja kui edasi läheb, siis veel pügada. Nii omandasime nädalaks uued unerituaalid - lapsed magama, mees koera hoidma ja mina haige kohaga tegelema. Igatahes ühe tulemusena põhjustab pritspudelite hääl Thessal vastupandamatu soovi põgeneda. Kinnitus härra Pavlovi elutööle.Hoolimata sellest, et esialgu kippus „kuum laik“ laiemaks minema ja õhtused koeranutud mulle endale pisarad silma tõid, suutsime tõvele piiri panna. Õrn tumedam laiguke veel näitab, kus häda piinas, kuid muidu oleme taas sõbrad. Leppimiseks kulus nii umbes pool kilo juustu, kuid vähemalt ei põrnita mind enam kaks silma laua alt, kui julgen aknapesuvedeliku või antiseptiku kätte võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar