Pärast pikka pausi

Tegelikult ei ole Lauda-Liisu loorberitele puhkama heitnud. Võiks arvata, et ta siis heina tegemas nagu suvele kohane, kuid pean tunnistama, et ka seda ei saanud sel aastal eriti teha. Kirjutanud olen ikka - kes Nipiraamatu pidev lugeja, see teab ja on lugenud.

Püüangi nüüd lähiajal üles panna kõik ilmunud Nipiraamatu loomalood. Neile tuleb pidevalt lisa ja püüan leida mahti, et ka täiendavaid nupukesi üles panna.

Looduse hääled ja värvid

Nii umbes 15 aastat tagasi õnnestus mul viibida Vändra metsas Pärnumaal ühes vahvas looduslaagris. Lisaks kõiksugu veeputukate uurimisele mäletan eriti eredalt üht hommikut, mil ajasime end üles kuskil poole viie ajal selleks, et Hendrik Relvega minna metsa jalutama ja erinevaid linnulaule kuulama. Sellest kujunes mu elu üks põnevamaid metsaskäike. Pean küll kahjuks tunnistama, et õpitust palju on aegade jooksul muule infole ruumi teinud, kuid linnud on minu jaoks siiani huvitavad ja Hendrik Relve vastu tunnen ääretult suurt austust.
Kooliajast mäletab pea igaüks, et lehelind laulab „tsilk-tsolk-tsilk-tsolk“. Vanarahvas teadvat rääkida, et ta selle lüpsitüdruku kõrval õppinud. Ikka nii nagu nisast piima sikutati – tsilk-tsolk. Metsvindi „siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk“ on ka paljudele tuttav. Käo „ku-ku“ ja koduse kana kaagutamisega ei tohiks probleeme olla. Kindlasti on natukenegi looduses viibinud inimesed kuulnud ka peoleod ja ööbikut. Kui viimase äge laksutamine võib lausa uinumist segada, siis peoleo flööditaoline vilistamine on mu meelest pisut uimastavgi. Kui aga peoleo ehk rahvasuus vihmakassiks kutsutu kräunuma hakkab, oleks kodust välja minnes targem vihmavari kaasa pakkida.
Tuttavam linnuke võib ka olla lõoke, kelle hele triller kõrges sinitaevas on minu jaoks kui kevade kuulutamine. Meile kalli pääsukese laulu peaks ka igaüks tundma.
Lisaks kõigele sellele on meil ka vägagi põneva häälega linnukesi. Ühel õhtul aiamaal olles kuulsime naljakat kõgisevat heli. Tegu väga omapärase linnu – koovitajaga. Muidu ehk tähelepandamatu linnuke, kuid mulle meelde jäänud kuidagi ebaproportsionaalsete jalgade ja pika kõvera nokaga. Ahjaa – tõesti on tegu kOOvitaja, mitte kIIvitajaga. Nii mõnigi kord olen leidnud ennast selgitamast, et ei, ma ei aja linde segi, meil ongi kaks nii sarnase nimega tiivulist liikvel.
Põnevate häälte kõrval on väga huvitav, et meil on olemas ka oma „papagoid“. Erksavärvilised sulekuued näivad kuuluvat vaid troopiliste lindude juurde, kuid kas olete näinud pisikest ohakalindu? Või eelpoolnimetatud peoleod? Kui kirkalt sinine on jäälind ja kui imeline on siidisaba. Rohekas annab aga tooni nii paljudele – hallrähn, roherähn, rohevint ja lehelind on vaid mõned neist. Värvilisematest tulevad meelde veel punase kõhuga leevike, suurnokk-vint ja pasknäär, kes on küll kena, kuid ülimalt tüütu marjavaras.
Mõeldes siin erilistest lindudest tuli mulle meelde, et kunagi elasid meil talus uhked tutiga kanad. Juba nende väljanägemine oli vahva, kuid lisaks sellele olid nad iseloomult väga seltsivad ja uudishimulikud. Eriti on meeles üks musta peatutiga muneja, kelle vasekarva sulestik alati läikis ja kes oli suur sõber nii inimeste kui loomadega. Kahjuks saigi see talle saatuslikuks - ju ta lendas seasulgu ruigamite pealt kärbseid nokkima, kuid tigedale kuldile see ei meeldinud ja nii meie kõigi lemmik otsa leidis.
Nupuke: looduses käies hoia silmad ja kõrvad lahti. Lausa imeline, mida meie loodus pakkuda võib...

Vajame loomaarsti!

Emad teavad kindlasti, kui jube on lapse esimene haigus. Olgu pisike nii vana kui tahes, ikka on ta ju liiga väike, et tõvevoodis olla. Hiljuti kogesin samalaadset tunnet, kuid seekord oli tegu meie kõige noorema pereliikme ehk siis kokkerspanjel Thessaga.
Thessa on meil elanud aastakese ja olnud täiesti terve ja aktiivne tegelane. Paar nädalat tagasi avastasin aga ta rinnakult karvade seest hirmsa musta kooriku, mille vahelt paistis leemendav haavand. Välja nägi see välja piisavalt kole, et minu mõistus sai kiirelt otsa. Kuna aga kell oli pool üks öösel, olin sunnitud hommikuni ootama, et targematega nõu pidada. Siis piisas vähem kui minutist, et loomaarst teisel pool telefonitoru murelikuks muutus ja nii panime end valmis esimeseks arstikülastuseks.
Väikse vahelepõikena ütlen, et loomaarstid on minu jaoks täiesti omaette inimklass. Inimesed, kes oskavad aidata loomi – loomi, kes ei oska sõnadega väljendada oma muresid. Osa veterinaaridest on mu meelest lausa müstiliste võimetega, kui tekib vajadus maha rahustada koer, keda mina ka aia tagant vaadata ei julgeks või tegeleda pisinärilisega, kes tavaliselt iga silmapilku põgenemiseks kasutaks. Tõenäoliselt on selle ameti heroiseerimises „süüd“ ka inglasest loomaarstil pseudonüümiga James Herriot. Tema lõbusaid raamatuid enda elust ja tööst olen lugenud ikka ja jälle ning mis seal salata – ka tol rahutul ööl lappasin peas läbi just tema kogemusi, et mingitki pidepunkti leida.
Niisiis. Arstile. Huvitav, mis meel see koerale mu plaanidest teada annab? Kui muidu läheb Thessa autosse joostes, siis seekord venis ja ka sõidu ajal rapsis rahutult. Eks ma olin ise ka närvis – mure närib, kiire ja lisaks sellele olid kaks kratti koera kaelarihma kuskile kindlasse kohta ära pannud ning olin sunnitud kasutama vana ja lapitut – piinlik, kas pole.
Ei saa öelda, et ma hiljemgi uhkust tunda sain. Haudunud ja mädaselt leemendav nahk tegi loomale ääretut valu ning seega oli eeskujulikku käitumist pisut palju oodata. Pärast mitut maadlusmatši ja kohtumist uue sõbra – suukorviga, istusin loomal peaaegu seljas ning arst pääses haiget kohta pügama ja puhastama.

Diagnoos – „hotspot“ ehk märg dermatiit. Põhjus – kes teab; võimalik, et niiske karv põhjustas magades naha haudumise. Ravi – puhastada, hoida kuivas, puhastada ja kui edasi läheb, siis veel pügada. Nii omandasime nädalaks uued unerituaalid - lapsed magama, mees koera hoidma ja mina haige kohaga tegelema. Igatahes ühe tulemusena põhjustab pritspudelite hääl Thessal vastupandamatu soovi põgeneda. Kinnitus härra Pavlovi elutööle.
Hoolimata sellest, et esialgu kippus „kuum laik“ laiemaks minema ja õhtused koeranutud mulle endale pisarad silma tõid, suutsime tõvele piiri panna. Õrn tumedam laiguke veel näitab, kus häda piinas, kuid muidu oleme taas sõbrad. Leppimiseks kulus nii umbes pool kilo juustu, kuid vähemalt ei põrnita mind enam kaks silma laua alt, kui julgen aknapesuvedeliku või antiseptiku kätte võtta.

Liivahiiri ma enam ei armasta

Kui lapsed endale looma hakkavad igatsema, siis sageli vaadatakse just igasugu näriliste poole. Hamstrid, merisead, hiired ja rotid nõuavad puurielanikena vähem toimetamist kui kassid ja koerad. Ei pea muretsema mööbli või vaipade pärast, ei pea mitu korda päevas õues käima. Puuri puhastamisega saab hakkama juba üpris väike laps ja küll supitegemisest see porgandijupp ka alles jääb.
Mulle isiklikult meeldivad küülikud ja tšintšiljad rohkem. Viimaseid pole meie peres veel majutatud, kuid küülikuid on meil olnud päris palju. Algas see legendaarsest Lottast, kes pigem koerana käitus. Seejärel päästsime räpasest loomapoest klaaspuurist Pippi, kellele sünnikeskkond vist piisavalt traumaatiliselt mõjus, sest närviline ja hirmunud oli ta oma elu lõpuni ning tagatipuks jäi ta tõenäoliselt ajukasvaja tõttu ühest silmast pimedaks. Kuna arst arvas, et valusid tal pole, ei suutnud me Pippit magama panna. Selleks, et Lotta teda kuidagi kiusata ei saaks, saatsime ta mu õe juurde „sanatooriumisse“, kus ta siis värskes õhus maatoitu süües oma päevad lõpule veeretas. Korraks käis meilt läbi ka Joosu – isane angooraküülik, kes oli kingitud heale sõbrale. Kahjuks ei saanud kingiomanik kiire elutempo pärast loomakest endale jätta ning meil selgus, et Joosu lendlev karv tekitab ühel pereliikmel allergiaid (huvitav, teiste küülikutega seda probleemi polnud). Nii leidis ka Jospel uue kodu ja pisikese perenaise, kes teda hellalt armastas. Rekordina oli meil aga ühel hetkel seitse küülikut, sest lisaks nimetatud täiskasvanud jänestele olid Lottal samal ajal neli imearmsat pojakest.
Pärast Lotta kummalist surma – ei osanud isegi arst arvata, miks meie kallike oma neljandal eluaastal lihtsalt maha jahtus – ei tahtnud me tükk aega endale uut küülikut. Kuigi praeguseks on meil küülik, keda kõige rohkem lihtsalt Jäneseks kutsutakse, ei suuda mitte miski kustutada mälestust erilisest Lottast.
Küülikute kõrval on meil närilisi veelgi olnud. Nimelt mõned erivärvilised liivahiired. Nemad sattusid meile üpris kogemata, kuid nad olid vahvad. Hiired on nagu hiired ikka – askeldavad ringi, mängivad vetsupaberirullides peitust, jooksevad rattas ning magavad suures puntras nii, et ei ei saa arugi, kui palju neid siis kokku on. Arvasin neist väga hästi kuni ühel hommikul vaatas puurist vastu midagi väga õõvastavat. Teadmata põhjustel oli üks hiirtest loojakarja läinud ning liivahiirtele üpris tavapäraselt olid ülejäänud kaaslased „puuri puhastanud“. Nagu sellest veel vähe, olid nad püüdnud vist puuri hubasemaks muuta. Nimelt: surnud hiir oli lihtlabaselt nahka pistetud ja tema nahk puuripõhja laotatud nagu safariküttide trofee. Ma ei suutnud neid loomakesi sellest hommikust enam sama pilguga vaadata. Olgu öeldud, et millegipärast surid veel paar hiirt ja neist ühe saatus oli sarnane. Teise saime tervelt kätte. Targematega nõu pidades ei osatud kindlalt öelda, miks nad surid, kuid eks ole näriliste eluiga niisamagi üpris lühike. Surnud kaaslase söömine on aga üpris normaalne, sest laibad meelitavad kohale röövloomi, mis võib osutuda ohtlikuks kogu pesakonnale.

Nõuanne: näriliste eest hoolitsemine on jõukohane ka lastele, kuid olge valmis toeks olema, kui armsat lemmikut ühel päeval enam pole.

Ettevaatust - kuri kass

Kui ma päris pisimudilane olin, kartsin meeletult kõiki koduloomi. Kui koer tuli tuppa, istus Liisu kapi otsas ja kui kass oli esikus, siis Liisu ei pääsenud isegi tuppa – tõeline kassiahastus. Tagantjärgi koomiline, kuid siis oli see tõsine probleem. Hirm hakkas leevenduma siis, kui minu pärast üks väikese koera kutsikas elamisse toodi – kasvas temast küll üks õelama iseloomuga loom, keda üldse näinud olen. Käisin teda veel ise välja valimas. Naljakas, kuidas lapse mälu oma arusaamise järgi muudab. Mäletan täpselt seda aita, kus tookord kutsikad olid ja silme ette tuleb ruum, kus oli vähemalt 50 kutsikat kihutamas. Nagu 101 dalmaatsia koera. Tegelikult olevat sebivaid kutsikaid olnud vist ainult viis, aga kerge koerahirmuga lapse pilgule tundus, et neid oli hirmus palju.
Võõraste koerte osas olen siiani ääretult umbusklik, kuid kasse ma enam ei karda. Kuigi tõsi – olen näinud ka hiirekuningaid, kes oma leppimatusega hirmu peale ajavad. Erinevalt mu kassifanaatikust õest ei kuulu nad kindlasti mu lemmikute hulka. Mul on tunne, et ei suuda nendega kuidagi ühist keelt leida. Pisikesi kassipoegi on nii mõnus pihus hoida, nende pisikesed küüned on nõelteravad ja raske on uskuda, kui suuri kriime need nahale jätavad. Samuti on ju lahe vaadata kassipoegade mängulusti. Suured ja kurjad kõutsid jäävad aga kaugelt vaatamiseks.
Üks selline tigedik on meil metsataluski. Uhke punane isakass, kes otsustab ise, mida endaga teha lubab ja kellel. Arvad küll, et võtad sülle, teed pai, sügad lõuaalust ja käitud veel mitmel viisil, mis külmemagi kassisüdame sulatama peaks, kuid ei midagi. Ikka pead valvel olema, sest järgmisel hetkel ta kasutab oma...ei, mitte küüsi...hambaid! See kass hammustab! Isegi siis, kui soovisin temast fotomodelli teha ning au ja kuulsust lubasin, andis ta karmilt märku, et mäng käib tema reeglite järgi. Olin löödud.
Oma võlu kassidel siiski on. Positiivsest meenub mulle kohe meie super hiirepüüdja Kita. Juba selle kassi välimus oli tähelepanuväärne – pisikest kasvu, pikakarvaline ja tema kasukas võis kokku lugeda seitse erinevat värvitooni. Iseloom tal nii kuldaväärt polnud, vahel käis ikka laualt head-paremat näppamas, kuid sellist kütti pole ma varem näinud. Kasvult väike, kuid vedas kohale nii suured rotid, mutid kui ka loomulikult pisemad põlluhiired. Kord, kui tal pojad olid, saabus ta koju veel elusa saagiga. Seda ürgsel põhjusel – see hiir oli mõeldud poegadele harjutamiseks. Valvas mamma jälgis, et näriline liiga kaugele ei punuks ja lapsed siis harjutasid. Humaanseks hukkamiseks seda igatahes nimetada ei saanud, aga seesugune see loodus juba kord on.

Nõuanne: ära õpeta kassi ega ka koera mängima sinu käte või jalgadega. Väikeloomaga on vahva küll, kuid suur loom on tugevam ja teeb rohkem haiget ning ümber kasvatada on keerulisem. Samuti pole ju tore, kui kiisu teie külalisele varvastesse kargab.

Suur koristuspäev koos igatsusvalus koeraga

Täna oli selline eriline päev. Esimest korda olin päeva niimoodi kodus, et mõlemad lapsed olid küla peal. Ema võttis kutid päevaks enda juurde, sest minul tuli tahtmine üks suurpuhastus ette võtta. Oli soov visata minema hulk mittevajalikke asju ning koristada sahvrit, kappe ja rõdu - kui seda teha koos lastega, siis mõne aja pärast avastan minemavisatud asjad mänguasjakastist (vahel murran tükk aega pead, kas need sattusid sinna minu hajameelsusest või olid siiski kahe prügikastikolli sõrmed mängus). Lisaks sellele tahtsin korralikult tube tuulutada, mitte pidevalt kommunikeeruda mehega, millises toas parajasti aken lahti on ja millises toas parajasti meie "tahtsin-näha-kus-see-murutraktori-hääl-tuleb" noormees - koduselt Johnny-boy - viibib.

Nagu igas korralikus koerapidajate peres, leiab ka meil looma Canis lupus familiaris karvkatte jääke. /Muide - mulle väideti, et emaste kokkerspanjelite, eelkõige heledate, karv ei kasva nii jõudsalt kui meessoost isenditel - peaks vist oma tipsile soouuringu läbi viima/ Nojah - tegelikult oleme kõik rahul, et koeral karva küllaga. Aga mitte see polnud oluline. Pigem see, et Thessa oli veendunud, et ühtlane karvakiht peaks kodu palju hubasemaks tegema. Kui sai kuskilt suurem tolm minema, istus ta rahumeeli maha ja kukkus end kratsima. On ju tal nii imekena ja pehme karv ning eks üks korralik pesa peagi pehmelt vooderdatud olema.

Nüüd vist tegin pisut liiga loomale. Nii hull just asi polnud, aga tõepoolest - kui lastetuba sai üle käidud, hoidsime ust kinni, et meie karvik uut segadust ei korraldaks.

Lisaks ülesandele hoida stabiilset karvataset meie vaipadel oli Thessal täna muidki muresid. Peremees läks rõdule - ja teda ei võetudki kaasa! Oh õudu! Perenaine toimetas köögis - tõstis selle vahepeal nii koli täis, et vaene loomake pidi esikust pealt vaatama. Kus on loomakaitse silmad? Ning mis kõige jubedam - lapsi polnud kodus! Koer käis iga natukese aja tagant ukse taga kuulatamas. Nuttu ja niuksumist kostus ka sageli. Olen enam kui kindel, et ta igatses lapsi ega saanud aru, kus nad on. Mees käib kodust ära - see ju tavaline - pea igapäevane. Naine käib - no mõnikord ilma temata ka. Aga lapsed kadunud ja suured kodus. Kogu maailm on pea peale pööratud.

Õnneks lõppes see kohutav päev kenasti. Karvahulga suhtes võitsin mina, lapsed jõudsid ka koju tagasi ja koer leidis taas hingerahu...vist. Kindel pole. Magab teine praegu ukse ees - vaja vist valvata, et keegi perekonnast jälle putket ei pane.

Sünni ime

Loomaarstist kirjanik James Herriot kirjeldas ühes raamatus enda reaktsiooni, kui nägi esmakordselt oma vastsündinud poega, kes oli punane, krimpsus näoga ning üldse mitte inimese moodi. Ta avaldas arvamust, et laps on nagu pisike monstrum. Ämmaemand oli väga pahane, kuid pärast selgitusi uuris leebelt, kas kõik loomabeebid on juba sündides armsad. Herriot teatas, et tõepoolest, nii see on ja ma nõustun temaga täiesti.
Meenub, et 13-aastasena soovisin väga näha vasika sündi. Uskumatu, et olin terve lapsepõlve karjalauda vahet jooksnud seda nägemata. No igatahes võis ühel päeval aru saada, et meie laudas see sündmus peagi aset leiab. Märgid sellest ilmnesid juba õhtul ning vanemad olid veendunud, et küllap sünnib vasikas öösel. Selliste kahtluste korral oli tavaline, et nad käisid mingi aja tagant lehma passimas. Olin nii õhinas, et pakkusin iseennast öö läbi valvama. Ikka tunnike-poolteist und korraga ja siis jooksuga lauta olukorda hindama. Juba hakkas koitma, kuid vasikat ei kuskil. Vahetult enne kooliminekut käisin veel pilku peale viskamas – ikka ei midagi. Loo finaaliks olin tükk aega lehma peale „solvunud“, sest pärast öist ärkamist ja minupoolset hoolt poegis see sarviline peaaegu vahetult pärast minu kodust lahkumist ja vasika sündi pole ma näinud siiani!
Tugiisikuks olen saanud siiski olla ja see kogemus oli minu jaoks väga tähendusrikas. Nimelt juhtus see, kui meie lontuküülik Lotta oma teise pesakonna ilmale tõi. Küülikud on muidu häbelikud, poegivad enamasti öisel ajal ega soovi, et neid segataks. On isegi juhuseid, kus häiritud emane sööb omaenda lapsed või jätab nad lihtsalt hooletusse. Kui Lotta esimene pesakond sündis täpselt nii nagu igal pool kirjeldatakse, siis teise korraga läks kõik hoopis teisiti. Minu jaoks oli suur au, et sain olla tunnistajaks nelja toreda küülikubeebi sünnile. Lotta oli üldse väga super emme ja tema hoolitsus poegade eest pani meid ikka ja jälle imestama.
Meie praegusele lontkõrvale me pesakonda planeerida ei soovi. Seda mitmel põhjusel, kuid kõige olulisem neist see, et me pole kindlad, kas leiame hiljem poegadele head kodud. Loomad lähtuvad instinktidest, meie – inimesed – peame neid kontrolli all hoidma, et maailma ei tekiks juurde soovimatuid loomabeebisid. Vähemalt sel juhul, kui oleme endale lemmiku võtnud ja nõustunud kohustusega tema eest hoolitseda. Minu jaoks ei ole aktsepteeritav lahendus pisikeste hukkamine, sest seda tehakse enamasti väga julmal moel. Muidugi võib ka olla, et elust lahkumine on loomakesele parem variant kui hüljatu või kiusatuna elada. Raske otsus – kas pole? Aga õnneks saame vähemalt oma lemmikute paljunemisel silma peal hoida.

Nõuanne: iga loom ei pea saama poegi! Mõtle hoolega, kas sinu lemmiku omadused on piisavalt head, et edasi pärandada ja kas leiad pisikestele kindlasti head kodud. Loomabeebide pidev tapmine ei ole kena pereplaneerimisviis – pigem vali viljatukstegemise operatsioon.

/Lugu saab lugeda ka septembrikuu Nipiraamatust/